Kaie Metsla: kolm kokkupuudet kloostriga

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Minu esimene kokkupuude kloostriga pärineb ajast, kui suviti ema-isaga Eestimaal ringi sõitsime. Olin vast kümnene, kui ühel reisil Põhja-Eestisse külastasime Pühitsa nunnakloostrit Kuremäel. Mu mälestustes eksleb väikese tüdruku pilk kloostrimüüri nurgatorni rohelisel katusel ja kollastest kividest laotud peakirikul. Kõrvus kostub sosin: „Sinna müüride taha me minna ei saa.“ Kui ma sellele mõtlen, tekib tunne puhtusest, korrast ja korrastatusest.

Lapsepõlvest on meeles veel üks kloostrikülastus. Petseri klooster jättis mulle hoopis võimsama mulje. Ma usun, et põhjus, miks huvireis Petserisse on jäänud minu jaoks vägevamaks, võib peituda selles, et seal märkasin lisaks kloostrimüüridele ja -hoonetele ka inimesi. Need olid pikkades tumedates mungarüüdes end Jumalale pühendanud mehed. Nad askeldasid rahulikult ringi. Nende hulgas mäletan nii vanu kui ka noori kloostrielanikke. Mul on meeles ka oma isa, kes oli küll kirikuõpetaja poeg, kuid tituleeris end sageli tõeliseks paganaks, lühike kommentaar: „Kes teab, mis suurt pattu nemad teinud on, et nüüd siin kloostrimüüride vahel peavad elama?“