Laur Järv: India joogide ülitaju

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Patañjali kuulsa „Yogasūtra“ kolmas peatükk kirjeldab enese ohjamise väest tekkivaid imelisi võimeid. Joogaharjutused jagunevad kaheksaks astmeks, milleks on enese kõlbeline talitsemine, keha ja meele vaoshoitus, kehaasendid, hingamise kontroll, sissepoole pöördumine, keskendumine, mõtlus ning sügav süüvimine. Neis edenedes joogi meel selgineb ning teadvus avardub.

Sellega kaasneb võime tunda mineviku, oleviku ja tuleviku asju, hoomata teiste mõtteid, oimata väikseid, varjatud või kaugeid nähtusi, alates tillukestest osakestest kuni taevakehade kulgemiseni välja, jälgida peeneid protsesse oma kehas ning üleloomulikul viisil kuulda, näha, haista jne. Sarnaste ülitajude võimalusele viidatakse ka teiste hinduismi voolude, samuti budismi ja džainismi tekstides. India mõtteloos laialt levinud arusaama kohaselt avab askeesi ja meditatsiooniga tegelemine võimed, mida tavainimesel pole. Kõrgeimaks saavutuseks ülitajude loendis on siiski iseenda ja maailma kogemine nii, nagu need on, vabana meele plekkidest ja projektsioonidest.