Laurits Laur: avastusretk võõrale territooriumile

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Kyriacos Markidesest ei olnud ma varem midagi kuulnud. Isa kutsus mind kursusesarja “Looduse tagasitulek” raames toimuvasse külalisloengusse. Mul polnud aimugi, et kusagil hämarates EBS-i tagatubades peetakse nõnda huvitavaid filosoofia ja kirjanduse alaseid loenguid. Minu jaoks oli see uus ja võõras territoorium. Teadsin, et isa on kunagi osalenud “Oluliste raamatute” sarja raames kursusel “Võlumägi”, muid kokkupuuteid mul selle ettevõtmisega polnud varem olnud.

Kõik läks sujuvalt, kuulajatele pakuti teed ja küpsist ning peagi istusime kõik ekraani ees. Hardo ja Kaie olid mõne aja eest salvestanud Zoomi kaudu Markidesega intervjuu. Alustasime intervjuu salvestuse kuulamisega ning hiljem said kõik reaalajas ekraani kaudu autoriga isiklikult küsimusi ja mõtteid jagada.

Esimese asjana märkasin kogenud akadeemiku struktureeritud jutustamisoskust. Väga selge ja ladus jutt, mida oli äärmiselt nauditav kuulata. Lühidalt, mees teadis, millest mees rääkis. Ja see millest mees rääkis, oli kohati lausa hämmastav. Kuidas saab juhtuda, et agnostik – tema sõnul peaaegu ateist –, kelle soontes voolab ratsionaalsus, teeb religiooni osas nõnda suure pöörde? Sellisteks drastilisteks maailmavaate muutusteks on küll imet tarvis. Tuleb välja, et suured imed on teda elu jooksul saatnud nii mõnelgi korral. “Vaikuse mäes” kirjeldab ta oma agnostilisust järgmiselt: „Kui olin õpingud lõpetanud, oli minus internaliseerunud moodsas akadeemilises maailmas valitsev, kuid väljaütlemata seisukoht: religioon, eeskätt just traditsiooniline religioon, mis tähendab usku isikulisse Jumalasse, on mineviku pärand, keskaegse mõtlemise jäänuk, mis vajub varem või hiljem unustusse.“