Regina Hess: haavatud tervendaja patsiendi sisekloostris

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Ma alustasin seda kirjatööd loomingulise meditatsiooniga. Lasin sõnal „klooster“ kaasa võnkuda oma kehas, esivanemate luudes ja DNA-s ning kuulasin hoolega individuaalse ja kollektiivse alateadvuse sügavamatest kihtidest kerkivaid sosinaid. Ühtäkki kerkis mu vaimusilma ette pilt Püha Risti Johannesest ja hinge pimedast ööst. Ma keskendasin oma tähelepanu sellele. Mõne aja pärast kerkis alateadvusest uus kujutluspilt – sedapuhku haavatud tervendajast, kellest on palju kirjutanud nii Carl Gustav Jung kui ka temast lähtunud arhetüüpilise psühholoogia koolkonna esindajad.

Minu kirjatöö aluseks on süvapsühholoogiline lähenemisnurk, mis vaatab psühhoterapeudi ja/või hingehoidja rollile teisiti, kui seda tehakse peavoolu psühholoogias ja psühhiaatrias. Seal on psühhoterapeut ekspert, kellel on vajalik erialaste teadmiste pagas. Haavatud tervendaja toetub seevastu esmajoones oma isikliku paranemise kogemusele. Ta on keegi, kes on sukeldunud oma psüühe põhjakihtidesse ning vaadanud otsa oma kõige sügavamatele haavadele ja suurimatele hirmudele. Ta teab, mida hinge pime öö tähendab. Haavatud tervendaja on ette võtnud kangelase teekonna, käinud läbi hädaohtlikest kohtadest ja naasnud sealt väärtuslike kogemustega. Sel kombel kogutud kogemused annavad talle võime mõista teiste kannatusi, ravida nende haavu, äratada neis „sisetervendaja“ ja aidata kaasa nende vaimsele ärkamisele.