Henno Pello: minu kloostrikogemus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Teele Raam

Seistes Tallinna Lennusadamas toitlustusauhindade gala laval, käes teistkordne oma kategooria „Hõbelusikas“, sai mulle ühtäkki selgeks – selle erialaga on nüüd kõik.

Juba mõnda aega olin tundnud seesmist tühjust. Keha oli energiakraanid kinni keeranud, kirge enam polnud. Olin igapäevasest restoranielust küll irdunud, kuid oli vaja täielikku väljaastumist. Elasin tollal juba kahes maailmas korraga, nähtavas tuttavas ja müstilises tunnetatavas. See oli see hetk, kus tajusin, et pean kõigest eemalduma ja kolima ajutiselt sisemisse kloostrisse.

Teekond sellesse punkti oli alanud mõned aastad varem kohalikus juhendatud meditatsiooniringis. Selleks ajaks olid amet ja ennasthävitav elustiil laastanud mind viimase piirini, oli vaja täielikku kollapsit, et sealt uuena välja tulla. Ei läinud kaua aega, kui elu hakkas end hoogsalt korrigeerima. Mõned kuud hiljem võtsin koos sõbraga ette hullumeelselt intensiivse reisi Brasiilia šamanistlikule ravifestivalile, kus osalesime kolme nädala vältel erinevatel tseremooniatel. Sealt tagasi tulles ja silmaringi avavat kogemust kokku võttes küsisime teineteiselt, kuidas me nii rumalatena üldse nii vanaks elanud oleme.