Heido Vitsur: #38 Legend sambast

Foto: Markus Tamm

Et tajuda meie pensionikorralduse tulevikku, tuleb alustada esimese samba probleemist, mille sisu on demograafia võit 20. sajandi sotsialismi üle. Kaasaegsed, kogu elanikkonda haaravad pensionisüsteemid sündisid 1950. aastate lõpus, ajal, kui valitses usk piiranguteta arengusse. See oli aeg, kui naiste emantsipatsioon ja meditsiini areng polnud sündimust veel tajutavalt mõjutanud, aga eluea pikenemine oli põlvkondade vahelist rotatsiooni tööturul ja arengut juba häirima hakanud – noortel oli üha raskem leida esimest töökohta ja eakatel polnud edasitöötamisele rahuldavat alternatiivi.

Kuivõrd Eestis ei olnud 1992. aastani märke sündimuse alanemisest, lootused olid pigem vastupidised, oli loomulik, et alguses otsustati meil edasi minna üksnes jooksva finantseerimise süsteemiga. Võib väita, et see oli viga, kuid saagem aru, et isegi Laari teise valitsuse ajal ei olnud pinnas pensionireformi läbiviimiseks kuigi soodne. Nominaalpalga kiire kasv muutis pensioniks kogumise tulususe enam kui paariks aastakümneks nigelaks. Kui sellele lisada viis aastat pärast pensionireformi starti alanud finantskriis, mis oma nullintressiga vähendas kogumise tulusust veelgi, saimegi teise samba, mis oli küll vajalik, kuid ei olnud kuigi ahvatlev.