juhtkiri ⟩ Kaie Metsla: Toscana päikese all

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Perekond on lapse jaoks esimene sotsiaalne grupp, kuhu ta kuulub. Selles keskkonnas saab alguse isiksuse kujunemine. See on koht, kus laps kogeb, kuidas pereliikmed omavahel suhtlevad. Ta saab osa erinevatest tunnetest – armastus, vihkamine, hoolivus või hoolimatus – ja õpib oma tundeid väljendama. Peres, kus on hea omavaheline läbisaamine, kogetakse kokkuhoidmise ja ühtekuuluvuse tunnet. Selles õhustikus saadud armastus on nagu sügavate juurtega puu, mis seisab ka tormis kindlalt ja aitab kujundada tulevikus suhete loomiseks ja hoidmiseks kaharat võra.

Lapsepõlves kogetud armastus või siis selle puudumine on pagas, mille abil me õpime, kuidas edaspidi iseseisvas elus hakkama saada. Me kanname seda kohvrit kaasas kogu elu kuni viimse hingetõmbeni. Sellest saavad alguse meie sotsialiseerumisoskus, usaldus iseenda, teiste inimeste ja elu vastu, hoolivad sõprussuhted ja turvalisusetunne.

Perekond on kooslus, mida minu jaoks ühendab veresugulus või hõimlus. Ma pean oluliseks põlvest põlve edasikantud traditsioone ja nende elushoidmist tänapäeva maailmas. Samal põhjusel jõuavad ka tänase lehe autorid ikka ja jälle tagasi traditsioonide ja nende hoidmise tähtsuse juurde. Ühe pere laste vahelise, vanemate ja laste vahelise ühenduse leidmine ning selle hoidmine aitab nii headel kui halvematel päevadel. Headel aegadel võimendub ühe või teise pereliikme rõõm läbi ühtsustunde, keerulisematest hetkedest aitab ühendus läbi kanda.

Oma kolme lapsega olen ma pidanud oluliseks ühiseid tegevusi ja koos veedetud aega. Olen julgustanud nende omi valikuid ja tunnustanud nende edusamme. Olen püüdnud neid päriselt kuulata ja mõista. Vahel isegi siis, kui emana tundub, et seda kõike on liiga palju. Aga ära joosta ei saa, sest see on vastutus, mida me täiskasvanutena kanname. Läbi oma eeskuju saan ma aga õpetada neile ausust ja otsusekindlust. Usun siiralt, et paljud asjad meie elus saavad alguse hoolivast kallistusest. See aitab ka siis, kui teinekord õigeid sõnu leida ei ole.

Mul on oma lemmikfilm – 2003. aastal valminud „Toscana päikese all“. Seal on kaunid Itaalia maastikud, mida ma jumaldan, ja peaosas kena Diane Lane, kes mulle näitlejannana sümpatiseerib. Aga seal on midagi veel. Palju sügavamat, mille ma enda jaoks sõnastada suutsin alles nüüd. See on lugu kohanemisest. Mitte alati ja kõigil ei lähe elus nii hästi. Erinevatel põhjustel ei ole võimalik hoida kinni standartsest peremudelist: ema, isa ja kaks-kolm last. Ja lisaks armastusele, päikesele ja hellusele tabavad meid tihti ka välguna õnnetused, lahutus või lähedase surm. Unistused purunevad, seatud kavatsused ei saa teoks, miski ei toimi enam endiselt. Mida siis teha? Siis on vaja kohaneda, et hoida ja taas luua armastavaid suhteid. Respekteerida eri osapoolte arvamusi ja valikuid. Selle kõigega hakkamasaamiseks on vaja eelkõige oma peas midagi kohendada. Ja siis me ajapikku märkame, kuidas vanad sidemed tekivad uuel tasandil. Kuidas hellust ja armastust on võimalik ikka ja jälle luua. Uues olukorras sünnivad lapsepõlves kogetud armastusel uued ja elujõulisemad samu väärtusi kandvad, kuid endisest tugevamad sidemed. Lapsepõlves kogetud armastus on aidanud mind, ma tean, et see töötab. See on toiminud minu puhul ja ma näen, et see töötab ka mu laste puhul. See on varandus, mis aitab neil tulevikus oma laste emotsionaalset ja mentaalset arengut toetada. Ka siis, kui kõik ei lähe alati hästi.