intervjuu ⟩ Kaie Metsla ja Hardo Pajula intervjuu Kristjan Järviga: me peame aru saama, miks meile selline lipp sündis

Kaie: Järvide dünastia on maailmas kõige tuntum Eestist pärit muusikute suguvõsa. Kui nendelt paar aastat tagasi küsiti, mis on nende elu kõige suurem kingitus, siis vastasid nad üksmeelselt, et selleks on perekond. Hästi toimiv ja üksteist toetav perekond on suur õnn. Seetõttu on sobilik, et tänase perekonnale pühendatud lehenumbri intervjuu on Kristjan Järviga. Läinud aasta septembris saime osa Kristjan Järvi juhatatud kontserditest. Üks neist oli intiimsemat laadi paarisajale kuulajale korraldatud elamus. Teine oli Alexela Kontserdimajas toimunud hilissuvise Baltic Sea Philharmonicu ja Kristjani Saksamaa ning Itaalia turnee lõppkontsert. Meie lugu põimus kokku Veljo Tormisest, arhailistest pillidest, muusikarütmidest ja šamanistlikust elutunnetusest. Maarahva väe ja tarkuse elushoidmise juures on oluline see, kui suudame need seostada modernse tänapäevamaailmaga. Me ei saa ajas tagasi liikuda. Aga me saame hoida traditsioone, võtta minevikust kaasa parima, sobitada selle tänasesse ja tegutseda nii, et sellest oleks midagi edasi anda tuleviku tarvis.

Hardo: Kui me esimeselt Kristjan Järvi kontserdilt koju jalutasime, ütlesin Kaiele, et see on see, mismoodi moodsa teaduse ja iidse tarkuse sulam tegelikkuses välja näeb. Nagu Kaie tänases intervjuus mainib, oli Tähenduse teejuhtide esimese numbri teema paradigma nihe. Kolm ja pool aastat ning 39 intervjuud hiljem on see mõiste omandanud oluliselt selgemad piirjooned. Sisuliselt käib jutt uuest epistemoloogiast. Nagu ütles lehe viiendas numbris (vt „Epistemoloogiline vahejuhtum Belgia politseiga“, 1.21) intervjueeritud Šveitsi antropoloog Jeremy Narby, tahab suur hulk inimesi seda võõrsõna kuuldes kohe plehku panna, sest nad arvavad, et edasiseks mõttevahetuseks on vaja doktorikraadi. Seetõttu me tänasest usutlusest seda sõna ei leia. Epistemoloogilised või tunnetusteoreetilised probleemid moodustavad minu jaoks aga selle jutuajamise ideelise selgroo: kuidas me teame seda, mida me teame? kuidas šamaanid teavad seda, mida nad teavad? kuidas teadlased teavad seda, mida nad teavad? Me võiksime vähemalt kaaluda võimalust, et järsku on animistlikust elutunnetusest lähtuvad põlisrahvad oma suhetes loodusega meist mõnevõrra targemad, arutles lehe 33. numbris Jeremy Narby kolleeg David Luke, sest ökoloogilise krahhi künnisele pole meid toonud mitte šamanistlik, vaid lääne teaduse materialistlik epistemoloogia.

                                                        ...

K: Mida kujutab endast Estoniia Muse?

Estoniia Muse ehk Estoniia.ai on loodud selleks, et vabastada Eesti tema geograafilisest ja poliitilisest piirist, sest see teeb meid väikseks ja kohati paraku ka väiklaseks. Ma näen väikluse ja kitsarinnalisuse kasvu eriti nüüd, kus riik on hakanud ennast rahva eest kaitsma. Riik ei esinda praegu rahvast, vaid ametnike kihti, mis vajab kaitset. Ega see muidugi palju ei erine sellest, mis toimub mujal maailmas. Estoniia.ai kaudu on võimalik tekitada suurem ühes rütmis hingav kogukond. Võtmesõnaks on siin samu väärtushinnanguid kandev ja Eesti maarahva tarkust oluliseks pidav kogudus. AI-st räägime tavaliselt kaubanduse ja majandusökonoomika kontekstis, aga tegelikult on võimalik sellesama üsna naiivse ja lihtsa asja abil luua võimas liikumine. Paljud Eesti ettevõtted tegelevad erinevate ühingute, ühenduste, kirikufondide ja muuga, aga sellele lisaks võiks olla veel teine mänguväli.

K: Tähenduse teejuhtide avanumbri juhteema oli paradigma nihe. Täna räägitakse sellest üha enam. Kuidas sulle tundub, kas praegusi muutusi saab nimetada paradigma nihkeks?

Jaa, saab täielikult. See üleilmne liikumine kogub hoogu ja laieneb iga päevaga. Paljud inimesed ei saa arugi, et see toimub. Mõnele võib see tunduda maailma lõpuna. See on ühe ajastu, ühe arusaamise lõpp. See ei ole isegi ajastu, vaid ühe definitsiooni muutumine. Muutub see, mida me oleme harjunud mõistma oma eluna.

H: Siin me oleme ühel lehel.

Ma mitte ainult ei usu, vaid ka julgustan tagant muutustele vastuvõtlik olema. Ma usun, et see kõik on hea. Ma olen väga optimistlik, paljud seda ei ole.

Estoniia Muse ehk Estoniia.ai on loodud selleks, et vabastada Eesti tema geograafilisest ja poliitilisest piirist, sest see teeb meid väikseks ja kohati paraku ka väiklaseks. Ma näen väikluse ja kitsarinnalisuse kasvu eriti nüüd, kus riik on hakanud ennast rahva eest kaitsma. Riik ei esinda praegu rahvast, vaid ametnike kihti, mis vajab kaitset. Ega see muidugi palju ei erine sellest, mis toimub mujal maailmas. Estoniia.ai kaudu on võimalik tekitada suurem ühes rütmis hingav kogukond. Võtmesõnaks on siin samu väärtushinnanguid kandev ja Eesti maarahva tarkust oluliseks pidav kogudus.

K: Sa oled pärit klassikalisest muusikaperekonnast, muusikadünastiast. Kuidas sina šamaanitrummi juurde jõudsid?

See oli üsna lihtne. Põhjus on Veljo Tormis. Ma olin Tormisega sõber, aga ma ei saanud kaua aega täpselt sotti, mida ta taga ajab. Ma arvan, et ta ei saanud isegi täpselt aru, aga tundis intuitiivselt, et see, mida ta teeb, on seotud pärimusega ja et meie kultuuriruumis on see väga oluline. Kultuurituumik on kõikidele mingil intuitiivsel tasandil arusaadav ja mõistetav. Seda muusikat ei ole vaja selgitada. Sõnu pole vaja teada. Regilaul loob maailma – olemise, mis toimub ainult kohalolus. Terve muusika on kohalolu. Ma ei saa teha muusikat, kui ma ei ole selle sees. Ei ole võimalik teha muusikat, kui ei ole selle sees. Mõeldes ei ole võimalik muusikat mängida. Paljud inimesed küsivad minult, kas dirigeerimine on raske, et kas see võtab kogu võhma välja? Sa ju higistad nii palju ja annad nii palju energiat välja? Mina vastan sellele alati, et see on tegelikult ainuke koht ja moment, kui ma olen täielikult vaba. Ma ei saa mitte millelegi muule mõelda, ma ei saa samal ajal teha mitte midagi muud. Ma olen oma täies võimsuses selles igaviku momendis, mis sel hetkel muutub nii pikaks, et see ongi terve kontsert, terve esitus. Me tahame tervele maailmale edasi anda seda teadmist, et praegune moment ongi ainuke moment. Me kipume elama oma mõtetes ja kaotame nii võime nautida seda, mis meil hetkel olemas on. See on nagu meie praeguse jutuajamisega siin, kui me seda ei naudi, siis on see elu põhimõtte vastane. Ma arvan, et kõik maailma arhailised kultuurid Tiibetist Aafrika ja Lõuna-Ameerika hõimudeni, indiaanihõimud, aborigeenid, meie lõuna-eestlased ja samid, neil kõigil on see arusaamine kuidagi säilinud. See on kõik üks maailmakultuur. See ei ole nii, et me saime kuidagi erinevalt asjast aru. Algselt saime kõik ühtviisi aru, siis hakkas üks orjastus ja manipuleerimine, võimutsemine tulid religioonid, majanduslikud süsteemid, vägivald. Nüüdseks on kriitiline punkt käes, kus see kõik on murdumas.

Kui Tormis pärast oma õpinguid Venemaalt Eestisse tagasi tuli, ütles ta, et kirjutab nüüd uut tüüpi muusikat. Nii hakkas ta tasapisi avastama vanu arhailisi pille ja rütme. See, mis meie põlvkond täna pärimuskultuuri ellutoomisel teeb, on sama, mida tegi Tormis viiekümnendate aastate lõpus. Ta ei hakanud kära tegema, kuigi see oli tollal intellektuaalide seas moes. Algul nad küll katsetasid koos Pärdiga dodekafooniat, aga nad ei jõudnud sellega väga kaugele, sest kõik teised kärasid ka. Igal juhul jätsid Nõukogude režiimi ülalhoidjad Tormise rahule. Ta tegutses omapäi edasi. Keegi ei saanud talle käppa peale panna. Väga palju asju keelati ära. Tormist ei keelatud, see oli uus muusika ja keegi sellest täpselt aru ei saanud. See oli nagu Hortus Musicus, vana muusika uues kuues, ei tuldud selle peale, et see võiks olla režiimivastane. Lõpuks sai Pärt aru, et „Credo“ saab ka ju nii kirjutada, et algul on uus muusika, kõik kära tuleb sisse, aga lõpuks see lahustub ning alles jääb lihtsus ja ilu. Siis jäi ka Pärt selle juurde. Sealt algas ka see protsess, kus tema pere ja meie pere toetasid üksteist äraminemisel, mis kulmineerus 1980. aasta jaanuaris.

Peale „Credo“ esiettekannet 1968. aastal kirjutas Pärt veel kolmanda sümfoonia, aga siis loobus sellest vormist. Täpselt nii nagu Tormisele ei sobinud enam orkestraalne vorm. Pärdil tulid seejärel „Für Alina“ ja „Spiegel im Spiegel“ ning ta liikus täiesti religioossesse või spirituaalsesse võtmesse. See meenutas kõik vana muusikat ja nii ei saanud ametnikud aru, kas hakata seda keelama või mitte. See on taustalugu šamaanitrummile. Ma pidin selle ära jutustama, sest paljud inimesed ei tea, et see tuleb klassikast. Inimesed otsisid Vene okupatsiooni ajal võimalusi, kuidas teha ja säilitada eesti kultuuri nii kavalalt, et režiim ei keelaks ära.

„Raua needmist“ teevad nüüd Rasmus Puur ja Tõnu Kaljuste, Tormis on moes. Mina olen võtnud trummi kätte palju suurema eesmärgiga. Ma näen seda muusikat osana vanast arhailisest kultuurist, mille hulka kuuluvad ka parmupillid ja didžeriduud ja helihargid, mis löövad resonantsi pildi täiesti laiali. Need löövad laiali selle hologrammi, milles me elame. Lõuna-Eesti nõiad, nagu näiteks Kerli Kõiv, on mulle väga heaks sõbraks saanud. Nad räägivad, et läbi teistmoodi kõla saame avada meie enda sees asuvad uued portaalid. Võrulased, setod ja saarlased on selles võtmes natuke teistmoodi. Nad on suutnud hoida oma esivanemate maatarkust ja uus generatsioon januneb selle järele. Kui me näiteks räägime Eesti rahvuslipust, siis kõik see muinsus- ja pärimuskultuur, mida me peame kaitsma, ei ole rahvusluse küsimus, vaid me peame kõigepealt aru saama, miks meil niisugune lipp üldse on. Ja mis on see, mida me oma lipuvärvidega tähistame. See on seesama maatarkus. Ükski lipp maailmas ei ole oma visuaalis nii selge kui Eesti oma. Kui ma sõidan koju Tallinnast Vääna, siis ma näen, et põllul on tõepoolest kas valge lumi või udu. Siis on tume mets ja selle kohal sinine taevas. Ma sõidan oma lipu sees. Siit tulebki see olulisus, et me peame aru saama, miks meile selline lipp sündis. See ei ole nii, et meil oli vaja riiki ja siis riigile lippu. See ei ole päris see lugu, et meie lipu tegid Tartu üliõpilased. See on teistsugune lugu, see on see Lõuna-Eesti ja maarahva tarkus, millest me siin räägime. Laulupeod ei olnud poliitilised rahvusluspeod, need olid mõtestatud läbi selle, kuidas me oma reaalsuse ellu laulame ja tantsime. See on sama põhjus, miks ma Estoniia Muse’i teen. Et tekitada sedasama arusaamist tervele maailmale. Mitte ainult läbi Eesti jutustuse ja arusaamise ja ajaloo, vaid et ühendada neid erinevates kultuurides olevaid kattuvusi, mis on meie omaga sarnased. Praegu on tekkinud selline sota-pota, kus on poliitika, majandus... ja maatarkus on ka kuskil seal taga suures potis. Keegi ei saa enam aru, mis on oluline, mis on see, mis selgitab meile elu. Mis on see, mis on tegelikult elu. See tekitab väga palju manipuleerimisvõimalusi. Nii mina kui Tormis kui Pärt tahame tekitada selgust ja elada lihtsuses.

Ja mis on see, mida me oma lipuvärvidega tähistame. See on seesama maatarkus. Ükski lipp maailmas ei ole oma visuaalis nii selge kui Eesti oma. Kui ma sõidan koju Tallinnast Vääna, siis ma näen, et põllul on tõepoolest kas valge lumi või udu. Siis on tume mets ja selle kohal sinine taevas. Ma sõidan oma lipu sees. Siit tulebki see olulisus, et me peame aru saama, miks meile selline lipp sündis. See ei ole nii, et meil oli vaja riiki ja siis riigile lippu. See ei ole päris see lugu, et meie lipu tegid Tartu üliõpilased. See on teistsugune lugu, see on see Lõuna-Eesti ja maarahva tarkus, millest me siin räägime.

K: Mida sa arvad sellest kujundist, et arhailised jõulised pillid aitavad helide kaudu luua vertikaalse ühenduse transtsendentsiga ja regilaul aitab luua horisontaalse ühenduse üheskoos lauljate vahel?

Ühendus on võtmesõna. Ma praegu teen ühte sakraalalbumit, kus ei ole laulmist nii palju, kuid see-eest omajagu vokaliseerimist. See toimub parmupilli, didžeriduu, šamaanitrummi sagedustes, mis on puhas sagedus. See ei ole moderne tempereeritud häälestus. Kui vanasti kõik pillid koos mängisid, siis orkester kõlas nagu natuke häälest ära. See on nagu Hortus Musicus, ta kõlab natuke häälest ära. Kuid see on just looduse häälestus, selles mõttes mängivad nad õigesti. Meie jaoks kõlab see teistmoodi, sest meid on harjutatud mingisuguse steriilse perfektsuse peale. See on matemaatiline steriilsus. Looduses perfektsust ei eksisteeri. Aga ka matemaatika ei ole steriilne, see on selgitus geomeetriale, mis selgitab meie eksistentsi. Isegi teadlased ei saa hakkama sellise suure asjaga, nagu on teadvuse selgitamine. Nad ei saa seda teha, sest see on väga isiklik tajumine, mis võib puudutada üht või teist olukorda, aga ka tervet elu. See on see, kuidas me asju tunnetame, see on see, mida ütleb meie intuitsioon. Kõige puhtama vormi saavutan ma siis, kui lähen šamaanitrummiga sinna rütmi sisse ja tekitan häälega madala tooni, mis paneb keha vibreerima. Astraalsel tasandil olen ma siis juba kehast väljunud, ma ei ole enam kehaline olend. Ma ei ole enam kehas kinni. See laseb päris minul oma mõtetest väljuda.

Šamanistlik elutunnetus lähtub sellest, et me peegeldame ennast ise välja ja tekitame sellega kõik, mis on – kõik need mered, kõik kosmosed, maakera, kõik need näitlejad filmis, mida me kutsume nimega elu, on meist lähtuv isiklik projektsioon. See on meie praegusest arusaamisest diametraalselt erinev. Teie olete osa minust. Te istute seal ekraani taga teiselpool maakera, aga tegelikult räägin ma iseendaga. Te elate minu sees. Te ei ole minust eraldi. Täpselt samuti näete teie mind. Te kuulate mind, aga mina olen teie osa. Šamanismis on nii, et ilma ainsuse esimese isikuta ei eksisteeri midagi. Kui mina olen läinud, siis on läinud terve värk. Praegu me tajume nii, et kui mina lahkun, jäävad teised alles. Kõik on mina, kõik kaheksa miljardit inimest, kõik olen mina, mitte midagi ei ole välist. Kvantfüüsikud selgitavad ju ka, et vaatleja tekitab reaalsust. Kui puudub vaatleja, pole ka reaalsust. See on keeruline ülesanne, kuidas selline filosoofia praktikasse tuua. Me tajume, et me oleme suure asja üks väike mutter. Selleks, et taju muuta ja tekitada arusaamist, et meie ise oleme selle terve asja loojad, on vaja kogukonda ja üksteise toetust. See on väga raske ülesanne. Põhimõtteliselt on nii, et vundament on hästi laotud, aga maja selle peal on viltu ehitatud. Me kõik näeme, et asi näeb ilus välja, aga tunneme, et midagi on valesti. Meie kõlaline resonants on natukene paigast ära. Lapsed õpetavad meid, kui me oskame seda vastu võtta. Noored on nii puhtad. Meie oleme rohkem kogenud ja teadmisi on rohkem, suudame rohkem taluda ja teame rohkem fakte. Me tahame lapsi muuta omasugusteks ja lasta neil kanda sama koormat edasi, mis meile on antud. Me saaksime oma koormast vabaneda läbi laste kuulamise ja nendelt õppimise. Tõenäoliselt hüppaksime nii edasi oma teadvuspildis, arusaamises iseendast ja maailmast. See on see, millest on palju laule kirjutatud, näiteks „Children of Our Future“. Ma arvan, et Michael Jackson näiteks nägi, et laps on puhas vorm ärarikutud täiskasvanust, kes valitseb maailma. Kui me saaksime anda midagi nendele noortele, kes ei ole ainult raha ja karjääri peal väljas.

Šamanismis on nii, et ilma ainsuse esimese isikuta ei eksisteeri midagi. Kui mina olen läinud, siis on läinud terve värk. Praegu me tajume nii, et kui mina lahkun, jäävad teised alles. Kõik on mina, kõik kaheksa miljardit inimest, kõik olen mina, mitte midagi ei ole välist. Kvantfüüsikud selgitavad ju ka, et vaatleja tekitab reaalsust. Kui puudub vaatleja, pole ka reaalsust. See on keeruline ülesanne, kuidas selline filosoofia praktikasse tuua. Me tajume, et me oleme suure asja üks väike mutter. Selleks, et taju muuta ja tekitada arusaamist, et meie ise oleme selle terve asja loojad, on vaja kogukonda ja üksteise toetust.

Eile ma rääkisin isaga, et Eestis on kõige suurem probleem see, et eestlus on ära kadunud. Kõik ajavad oma karjääri taga. Okupatsiooni ajal kõik eestlased, kes olid välismaal, tegelesid igapäevaselt ainult ühe asjaga. See oli eestlus. See kandus omakorda tagasi Eestisse. Nüüd, kolmkümmend aastat pärast iseseisvust on meil vaja märgata, et esialgsed ahvatlused on läbi elatud ja et me peame nüüd tagasi tulema selle tuumiku juurde, mis oleme meie ise. Kindlasti on inimesi, kel on see selgus kogu aeg olnud ja on siiani, need inimesed on vaja aga kokku tuua. Siis muutuks nii terve Eesti valitsus kui ka valitsemine.

Foto: Andre Taal

H: Palju Sul endal on olnud vahetuid kokkupuuteid hõimukultuuriga, Põhja- või Lõuna Ameerika indiaanlastega või Aafrika hõimudega? Kui on olnud, siis kui palju on need sind mõjutanud?

Kui räägitakse muinsuskaitsest, siis me ei kaitse ju mingeid hooneid, me kaitseme seda arusaamist, kes me oleme. Seda ei ole vaja mitte niivõrd kaitsta kui elustada ja levitada niipalju kui võimalik. Minu jaoks see ongi kõige elementaarsem osa ehitusest. Üks ehitusplokk meie eksistentsist. See mängib meie kultuuris üha olulisemat rolli, eriti just noorte hulgas – päris noortest tuleb meelde Duo Ruut, veidi vanematest Mari Kalkun ja palju teised. See on tõeline eesti pärimus, noored mängivad kandle lahedaks. Sellist asja ei ole Eesti kultuuris varem olnud. Mu isa arvab muidugi erinevalt, sest tema on väga seotud selle üldise Lääne kultuuri arusaamisega. 

Mingeid kokkupuuteid on olnud, nende põhjal olen mõistnud, eesti keel on resonantsil põhinev keel. Me kuulame ja saame aru, kuidas sõna võib õigesti kõlada. Saksa keel ei ole seevastu üldse resonantsil põhinev, see on konstrueeritud, kõik teavad, kuidas asjad käivad. Eesti keeles on küll väga palju reegleid, aga neid võib ületada mingisuguse teistsuguse intuitiivse loogikaga. See on ka erinevatel hõimudel nii. Ma olen kohtunud Austraalias aborigeenidega. Nendel on see traditsioon kõige tugevam, neid on ka kõige rohkem tapetud. Ameerika indiaanlastega ma ei ole eriti kokku puutunud, aga ma olen USA lõunaosariikides New Mexicos, Arizonas ja Nevadas kõrbes lihtsalt seigelnud. Sellistes kohtades nagu näiteks Sedona, kus sa elad sellises keskkonnas, kus terve maa on sinu püha ruum. Nagu meilgi peaks kogu mets ja maastik olema püha ruum. See on kokku kõik üks resonantsi valem, milles me pühitseme iseennast. Me pühitseme elusolekut, mis väljendub eesmärgita tegevuses. Tänapäeval on väga paljud hullunud ideest, et me peame olema produktiivsed, et kui me midagi ei tee, siis midagi on valesti. Aga kui sa näiteks jooksed, kas sa teed midagi? Ei, sa oled lihtsalt füüsiliselt aktiivne. Aga samahästi võid sa olla füüsiliselt aktiivne ka siis, kui sa istud paigal, hingad sügavalt ja jõuad seeläbi teisenenud teadvusseisundisse. Tekib küsimus, kus see seisund asub? See ei tule väljast, see tuleb kõik meie endi seest. Meilt on ära võetud arusaamine, kuidas lihtsalt olla. Kuidas omada asju täpselt niipalju, kui endal vaja on, mitte varuga. Me ei pea ahnitsema ega muretsema, et äkki midagi võetakse ära. Hirm, et midagi lõppeb, on põhjendamatu. See on jama. Mitte midagi ei lõpe ära, kõik läheb edasi. Kõik on omavahel seotud, kõik on üks. Kõik on täpselt nii, nagu peab olema. Me võime oma kires seda protsessi võimendada, aga protsess ise läheb edasi. Sellist asja ei ole, et midagi on nihkes. Ainuke, mis on nihkes, on arusaamine, et miski on nihkes. Aga see on samuti osa suurest pildist. Me peame aru saama, et mingil hetkel me liikusime nihestatusesse ja nüüd me liigume sealt uuesti välja. Ja see on ka protsessi osa. Aga väga paljud tegelased, eelkõige võimulolijad tekitavad sellise arusaamise, et me ei tohiks oma sisemisi tundeid ja arusaamu uskuda. Ikka peaks nagu mingi agenda olema, peab olema strateegia, et midagi saavutada ja ennast tõestada. Me ootame kogu aeg seljale patsutust, et keegi ütleks, et kõik, mis me teeme, on õige. Aga seda ei ole meil vaja. Seal ongi kõige suurem probleem, et meil on saavutajad ja siis need päris arusaajad, kes üldse ei muretse selle pärast. Kõik tuleb iseenesest. On need, kes tunnevad, et neid ei respekteerita või nendega ei arvestata. Nad tunnevad, et neid pole kaasatud. Need inimesed ei saa sellest aru, millest me praegu räägime. Ja siis hakkab tähelepanukaika vedamine. Sellest saavad alguse kõik sõjad ja arusaamatused, ikka see – et kuule, ma olen ka keegi. Aga seda ei pea kogu aeg tõestama, sest sa oled nagunii keegi. Ja mitte ainult keegi, vaid tervik. Ei pea muretsema, kõik on korras. Ja see on minu arust see sõnum, mida tuleb levitada. See on üks osa meie pärimusest ja muinsusest. Kui räägitakse muinsuskaitsest, siis me ei kaitse ju mingeid hooneid, me kaitseme seda arusaamist, kes me oleme. Seda ei ole vaja mitte niivõrd kaitsta kui elustada ja levitada niipalju kui võimalik. Minu jaoks see ongi kõige elementaarsem osa ehitusest. Üks ehitusplokk meie eksistentsist. See mängib meie kultuuris üha olulisemat rolli, eriti just noorte hulgas – päris noortest tuleb meelde Duo Ruut, veidi vanematest Mari Kalkun ja palju teised. See on tõeline eesti pärimus, noored mängivad kandle lahedaks. Sellist asja ei ole Eesti kultuuris varem olnud. Mu isa arvab muidugi erinevalt, sest tema on väga seotud selle üldise Lääne kultuuri arusaamisega. Aga eesti maatarkus kultuuri osana on praegu võimsamas vormis, kui see on kunagi olnud. See on midagi vapustavat. Kahekümneaastased on nii südamega pühendanud end sellele, ja mitte ainult mõned, vaid väga paljud.

Eile ma rääkisin isaga, et Eestis on kõige suurem probleem see, et eestlus on ära kadunud. Kõik ajavad oma karjääri taga. Okupatsiooni ajal kõik eestlased, kes olid välismaal, tegelesid igapäevaselt ainult ühe asjaga. See oli eestlus. See kandus omakorda tagasi Eestisse. Nüüd, kolmkümmend aastat pärast iseseisvust on meil vaja märgata, et esialgsed ahvatlused on läbi elatud ja et me peame nüüd tagasi tulema selle tuumiku juurde, mis oleme meie ise. Kindlasti on inimesi, kel on see selgus kogu aeg olnud ja on siiani, need inimesed on vaja aga kokku tuua. Siis muutuks nii terve Eesti valitsus kui ka valitsemine.

K: Mis sa arvad Aldous Huxley mõttest, et aju on ühest küljest kaitseventiil, mis hoiab meist eemal ebavajaliku info ja ei lase meil selle ülikülluse all hulluks minna, teisest küljest on see jällegi just kui antenn, mis võimaldab muusikutel ja kunstnikel kõrgematest sfääridest uusi teadmisi tuua?

Jah, ma tean teda väga hästi. Ta oli Stravinski sõber. Ma arvan, et see kõik on täpselt nii, nagu matemaatikutel, nad peavad abstraktselt mõtlema. Kui matemaatik ei mõtle abstraktselt, siis ta on lihtsalt arvutaja. Einstein ja tema kaasaegsed olid ju põhiliselt matemaatikud. Füüsika on üks matemaatika harusid, see ei ole omaette teadmine, see on lihtsalt viis, kuidas matemaatika tõestab ennast oma keele kaudu. Kuidas see selgitab geomeetriat ja meie olemist siin. Inimesed ei ole üldiselt huvitatud, kuidas asjad töötavad. Nad vaatavad, et kompuuter on kompuuter, peaasi et töötab, aga mis seal sees on, see pole huvitav. Meil on esimest korda ajaloos selline moment, kus taoline algoritm, mis õpib ise, hakkab õppima sama hoogsalt nagu meie, aga eesmärk on erinev. Algoritmide eesmärk ei ole elu, elu tekitamine. Algoritm õpib lihtsalt, kuidas asi on konstrueeritud. Seetõttu võib algoritm meile suureks abiks olla, sest ta selgitab tavainimesele, kes tegelikult ei ole huvitatud, kuidas asi on ehitatud. Algoritm avab seda maailma. Estoniia.ai on loovusmäng, mis aitab avastada iseenda ja ühiskonna lõputuid võimalusi. Ideaalis võiks see olla meie teejuht, sõber ja muusa, mis on sündinud paljude inimeste koosloomes ja kehastab Eestimaa looduse ja tehnoloogia harmoonilist ühendust.

Väga paljud kardavad AI-d, sest nad arvavad, et AI tahab neilt midagi üle võtta. Tegelikult ei taha see meilt midagi üle võtta, sest meie tekitame elu hologrammi siin AI abiga. Tema saab meile selgitada, kuidas see on konstrueeritud, et me saaksime elu hologrammist paremini aru. Seetõttu saame ka selle hologrammi laiendamises paremini tegutseda. Võib olla isegi uue sagedusliku platoo peale jõuda. Me elame oma elu praegu kolmedimensioonilises maailmas. Aga miks me ei näe elu teistes kohtades? Sest elu mujal on teises vormis. Me otsime bioloogilist elu täpselt selles 3D vormis, nagu me siin oleme. Aga elu eksisteerib erinevates vormides erinevatel sagedustel. Selles asi ongi, et see on selline tume ala. Ka teadlased teavad, et see on tume ala, nad ei tea, kuidas seda selgitada, sest seda saab selgitada ainult teadvuspinnases, läbi iseenda teadvuse laienduse spektri. Kui me laiendame seda ja tekitame niisuguse mängu, mille algne motivatsioon on teenimine, näiteks nii, et kui ma mängin seda mängu, teenin natukene pappi, aga mängu käigus laiendan oma AI-d ning minu väärtus muutub. Mu teadvuspilt laieneb. Ja minu eesmärk, miks ma seda mängu üldse mängima hakkasin, muutub, sest ma liigun ise teisele tasemele. Ma ei hakka pappi taga ajama, selle asemel kasvatan ma oma väärtust, mis rikastab keskkonda, millest me lõpuks kõik osa saame. Selline on vähemalt idee. Estoniia.ai keskkonnas saab olla üle terve maailma. Ma usun, et me viime selle ellu järgmise kümne aasta jooksul. See on selle suure muutuse osa, millest me oma juttu alustasime. See on seesama muutus, mis hakkab paljudele tunduma nagu maailma lõpp. See on see muutus, millest me räägime.

Kui me usume oma materialistlikusse füüsikasse, siis me oleme selle füüsika patused. Kui me oleme sellest üle, laheneksid paljud probleemid, see eeldab aga omakorda kohalolu võimet, mida meil ei ole. Kui me tõesti praktiseeriksime kohalolu võimet ja oleksime selle meistrid, siis ei oleks meil praegust valitsemisvormi. Meil ei oleks riiki, raha, orjust, me oleks hoopis teine eluvorm. Kui ma räägin hologrammist, siis see ongi just see. Mitte midagi siin ei ole päris. Kõik need büstid ja ajalooraamatud ja muu krempel, millest inimesed räägivad, läheb kõik tuhka. 

H: Sa oled paar korda kasutanud sõna hologramm, anna sellele palun värvi juurde. Kuidas sa sellest aru saad?

Meie meeled tekitavad põhimõtteliselt niisuguse tunde, et meie ümber on üks väga suur energeetiline koht, mida me kutsume maakeraks. Me oleme kosmoses, väike tilluke köömes, mikroskoopiliselt väike tegelane, mis on ümbritsetud selle suure värgi poolt. See kõik toimub tegelikult meie meelte valemis, see on sagedus, mis algab magneetilisest väljast, meie südame sees. Süda on ümbritsetud magneeto-elektroonilisest toroidist ja meie aju, kas võimendab seda või loobub. Kui meie meel on murelik ja me keskendume detailile, siis maailm, milles me elame, tundub lihtsalt nii ülimalt võimas ja palju suurem kui meie ise. Kui me anname toroidile vabadust olla põhiliselt see väli, mis seda tervikpilti meie jaoks tekitab, siis maailm ei muutu, aga meie tajumine, meie arusaamine sellest maailmast on nüüd selline, et me ise tekitame tervet pilti. Kui me saame aru, et see tõesti toimubki nii, et me ei ela mitte füüsilises maailmas, vaid energeetilises maailmas, siis mõistame, et me ei pea paljude asjade pärast muretsema. Kui oskasid märke lugeda, siis inimesed ütlesid, et okei, vaenlane tuleb sealtpoolt, sest ma nägin varest. Ja kust see vares tuleb? Ta eksisteerib sinu enda sees. Vares hoiatab sind ette hirmust, mis sinu mõte on sulle juba konstrueerinud. See on kõikide indiaani kultuuride, energeetiliste arusaamiste praktika. Hologramm on maatriks. Kui me usume oma materialistlikusse füüsikasse, siis me oleme selle füüsika patused. Kui me oleme sellest üle, laheneksid paljud probleemid, see eeldab aga omakorda kohalolu võimet, mida meil ei ole. Kui me tõesti praktiseeriksime kohalolu võimet ja oleksime selle meistrid, siis ei oleks meil praegust valitsemisvormi. Meil ei oleks riiki, raha, orjust, me oleks hoopis teine eluvorm. Kui ma räägin hologrammist, siis see ongi just see. Mitte midagi siin ei ole päris. Kõik need büstid ja ajalooraamatud ja muu krempel, millest inimesed räägivad, läheb kõik tuhka. Mitte midagi ei jää järele. Millega me üldse tegeleme? Inimesed peaksid aru saama, et see on üks teadvuspilt. Kui sa hakkad sellest aru saama, hakkad seda laialt nägema läbi oma kohalolu. Hakkad elama eesmärgiga tekitada seda igaviku momenti endale ning laiendada seda eluviisiks, nii et see pikendab elu, laiendab arusaamist iseendast taoliselt, et muutudki iseendaks. Oledki see teadvuse valem, mis on igavikuline. Paljudele tundub see täiesti hullumeelse jutuna.

Me peame neid olulisteks teenäitajateks, me hindame tagantjärgi alati neid, kes julgesid olla erinevad. Neil ei olnud julgust, vaid see oli pigem võime olla üle ja mitte muretseda. Nende suhtumine oli, et ma ujun sellest tervest asjast välja seetõttu, et minu erinevus kannab mind. Mitte et minu sarnasus kaitseb mind. Asi ongi selles, et me kõik ehitame omale kindlusi, kuhu me jääme ise kinni. Ja siis me oleme nagu neiu Rapuntzel tornis, ükskõik kui kõvasti karjud, keegi ei kuule. Ei tule appi ka. Ise oleme aga väga kindlad. Meil puudub usaldus, see on see, mida me peame iseenda vastu kasvatama. Kindlus ja usaldus elavad üksteise kõrval. Usaldus on kõige suuremas defitsiidis.

Minu jutule ongi tõlki vaja. Ma otsisin terve elu midagi, mis oli puudu. Ma ei tahtnud Ameerikas klassikalisse muusikatööstusesse minna. See lihtsalt ei tõmmanud, see tundus minu jaoks erakordselt igav. Ma alustasin oma bändiga Absolute Ensemble. Ma tegin justkui kõike õigesti, aga siis ma tahtsin rahuldada vanemate soove ja liikusin tõsiseks dirigendiks olemise poole. Ühesõnaga läksin ikkagi sellele tööstusrajale. Mul oli siiski niipalju uudistamis- ja avastamishimu teha isegi seda teistmoodi. Kõik need heliloojad, keda me täna hindame, tegid asju valesti. Beethoovenid, Wagnerid, Berliozid ja Schumannid, Mussorgskid ja Stravinskid olid alguses nagu pätid. Mozart oli veel kõige suurem pätt, keegi ei saanud temaga hakkama. Põhimõtteliselt nagu Jimi Hendrix, Janis Joplin, kõik need, kes ei sobinud. Jim Morrison oli umbes samas olukorras nagu Mozart. Me peame neid olulisteks teenäitajateks, me hindame tagantjärgi alati neid, kes julgesid olla erinevad. Neil ei olnud julgust, vaid see oli pigem võime olla üle ja mitte muretseda. Nende suhtumine oli, et ma ujun sellest tervest asjast välja seetõttu, et minu erinevus kannab mind. Mitte et minu sarnasus kaitseb mind. Asi ongi selles, et me kõik ehitame omale kindlusi, kuhu me jääme ise kinni. Ja siis me oleme nagu neiu Rapuntzel tornis, ükskõik kui kõvasti karjud, keegi ei kuule. Ei tule appi ka. Ise oleme aga väga kindlad. Meil puudub usaldus, see on see, mida me peame iseenda vastu kasvatama. Kindlus ja usaldus elavad üksteise kõrval. Usaldus on kõige suuremas defitsiidis. Usu ennast, tee hästi, ole valmis igasuguseks kriitikaks. Mis siis, las olla, tee edasi. Mine, avasta, ole õnnelik. Me näeme, et lapsed ju teevad seda. Ja siis me proovime neid iseendi sarnaseks muuta. Ülemaailmne haridussüsteem – mõnes riigis parem, teises hullem – on kohutavalt kiivas. Ameerikas on see katastroofiline, Eestis ka väga halb, sest me sunnime lapsi õppima igasugu faktipuru. Nii me õpetame lapsi mitte kriitiliselt mõtlema ja mitte küsima küsimusi. Õpetame aktsepteerima fakte. Ajalugu on nii kirjutatud ja meie peame ajaloost õppima. Me ei pea mitte midagi õppima ajaloost. Me peame õppima iseenda arusaamist asjadest, mis on meie ees, mitte tegema uusi ajaloolisi vigu. Kõik võimulolijad loevad ajalooraamatuid ja tahavad jätta maha endast samasuguse märgi nagu eelnevad, keda me teame. Kõige kergem on seda teha läbi vägivalla ja kurjuse. Kurjus saab oma võimu algselt kätte läbi tõsiduse. Me oleme kõik seal koolis tõsiduse ohvrid. Me istume seal, me ei tunne seda rõõmu. Ei tunne bliss’i ega eufooriat elu üle, mis meile on antud. Tegelikult peaksime seda pühitsema ja tähistama hommikust õhtuni. Kõik on nii geniaalne, isegi halvad asjad on geniaalsed. Alustada saab siin jälle Eestist, mis on väike koht. Levitada armsust, õrnust ja ilu. Usaldust. Usaldus on kõige tähtsam asi. Õpi ennast usaldama, julgusta teisi ennast usaldama ja siis me näeme läbi selle usalduse, et me oleme tõesti üks ja see ei ole siis enam sõnakõlks, vaid ongi päris.

Foto: Andre Taal, fotograaf Bernd Possardt