Hardo Pajula: neli vestlust antifeminismist, jääpõrgust, surnud käest ja paljust muust.

Foto: Andre Taal

#37 Surnud käsi

Peeter Espak ja (:)kivisildnik

„Mistahes maa aluste õõnestamisel on neli staadiumi: demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerimine,“ selgitab asja 1970. aastal läände põgenenud KGB agent Juri Bezmenov. „Demoraliseerimine võtab aega 15–20 aastat. Miks just nii kaua? See on minimaalne ajavahemik, mille kestel kasvatatakse üles uus tudengipõlvkond.“

2019. aasta veebruaris vestlesime Peeter Espaki ja (:)kivisildnikuga läänes jõudu koguvatest millenaristlikest sektidest, mille tugipunktideks on USA ida- ja läänekalda nooblimad ülikoolid. Sven võttis asja kokku nii: „Venelastel oli tuumasüsteem „Surnud käsi“, mis pidi tagama selle, et kui Nõukogude Liit maa pealt hävitatakse, siis on neil kuskil mägede all ikka veel mingid aatomrelvad, mis annavad ülejäänud maailmale lõpliku löögi, hävitavad kõik. Lääne ülikoolid ongi nüüd Nõukogude Liidu surnud käsi, mis hävitab kõike.“ Peeter Espak kirjutab kõnealusest vestlusringist siinsamas pisut pikemalt.

#49 Vägivalla monopol

Ülle Madise ja Jüri Saar

Selle vestlusringi vahetuks ajendiks oli üks meil. Olin palunud noorel inimesel kommenteerida Kanada kirjandusteadlase Janice Fiamengo lühiklippi „Järsku oli 19. sajandi antifeministidel ikkagi õigus“. Nooruk kirjutas mulle nii: „Tekitab muret, et kodanikuvabadused on muutumas status quo’ks, mille kasulikkust ei püüta ratsionaalselt kaitsta. See proua ei toonud ju ühtegi argumenti, miks süütuse presumptsioonist loobumine on halb.“

Ma jäin nende sõnade üle järele mõtlema ning palusin saatesse õiguskantsleri Ülle Madise ja õigusteadlase Jüri Saare, et neilt süütuse presumptsiooni kasulikkuse kohta lähemalt järele uurida.

„Iga suguharu püüab vägivalla monopoliga kurameerides kaikamehe enda poolele võita, et sellega siis plats puhtaks teha,“ ütles selles saates tänaste poliitlahingute kohta Jüri Saar.

#54 Loomulikkuse lammutaja

Peeter Espak ja Mihkel Kunnus

Roger Scruton pidas Michel Foucault’d uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks. Kuigi erinevalt Satre’ist suhtus Foucault kommunismi kriitiliselt, oli ta Scrutoni sõnul Satre’i kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam jünger.

Michel Foucault’le pühendatud vestlusringi pealkiri pärineb Mihkel Kunnuselt: „Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene.“

#72 Šalamovi jääpõrgu

Jelena Skulskaja ja Ivar Tröner

Varlam Šalamov veetis Kolõmal seitseteist aastat. Mina kuulsin temast esimest korda Briti poliitikafilosoofi raamatust „Õlekoerad“, kust ma leidsin palju teisi edasist teekonda mõjutanud niidiotsi. „Tuleb ette aegu, mil inimene peab kiirustama, et mitte kaotada tahet surra,“ kõlas üks Gray tsiteeritud Šalamovi lauseid, mis mulle sealt meelde sööbis. Šalamovi „Kolõma jutud“ ilmus Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas 2019. aastal. Üsna varsti pärast seda sai salvestatud ka kõnealune vestlusring.