Natali Mällo: ma olen tehtud oma esiemadest

Foto: Andre Taal, fotograaf Ruudu Rahumaru

Päisnik, ema, vanaema, vaarema, vaarvanaema, ellema, ellvanaema, ellvaarema, ellvaarvanaema, iidema, iidvanaema, iidvaarema, iidvaarvanaema, iidellema...

Kes ma olen? Kust ma tulen? Mis mu lugu on? Kes on see naine minus? Kust ta alguse on saanud? Mida ta endas kannab? Mis ta nimi on? Mida ta teinud on? Mida ta ihaldanud on? Mis lugu ta järgmistele naistele räägib? Need on juba mõnda aega olnud naiseks kasvamise teekonnal mu küsimused iseendale ja mu otsingute suunajad. Naised enne mind on osa mu loost – nii elavate kui juba siit ilmast lahkunud esiemadena. Kogu selle sõnakõlksuks kulunud süvatunnetuse trafaretsuses – tunnen, et pean teadma, kust ma tulen, et mõista, kes ma olen.

Paar aastat tagasi tärkas mus igatsus saada jälile naistele, kes on olnud enne mind. Nende seelikusabast kinni haarata, enne kui see käeulatusest kaob. Mul on ema, vanaema, olen kohtunud oma vanavanaemaga. Aga naised enne neid olid siiani mulle täiesti tundmata – nende nimed ja nende lood, nende mured ja rõõmud, reaalsus ja igatsused olid mulle teadmata. Inspireerituna Kristiina Ehini teekonnast oma esivanemate lugude ja nimede tikkimiseni seelikusabale võtsin sihiks uurida seitset minu eel kõndinud põlvkonda oma pere naisi – saada teada nende nimed ja ka killuke nende lugudest.