Hardo Pajula: usaldus, reetmine, andestus

Foto: Andre Taal, foto Kaie Metsla

James Hillmanist ei kuule meie lehe lugejad esimest korda. 2011. aastal surnud arhetüüpilise psühholoogia rajajast on olnud ühe ja teise nurga alt juttu alates 2021. aasta maist, mil see nimi esimest korda mu teadvusse tõusis (vt „Kõik hingab koos“, TT#9). Ma ei saa temast üle ega ümber ka täna, kui ma pean endast välja pigistama seitse tuhat tähemärki teemal, millest ma ei tahaks väga suud täis võtta – nimelt perekonnast.

1964. aasta oktoobris pidas James Hillman ettekande Londoni Pastoraalses Gildis. Hillmani biograafi Dick Russelli sõnul oli talle eelnenud pikk rivi muljet avaldavaid jungiaanlikke hingeteadlasi. Hillmani loeng kandis pealkirja „Reetmine“ ning see avas talle hiljem tee kuulsatele Eranose konverentsidele.

Loengu algus on rabav. „Ma räägin teile hakatuseks ühe väga mitme keeruga (excruciatingly twisted) juudi anekdoodi,“ ütleb Hillman. Isa õpetab poega julge olema ja käsib tal trepiastmelt alla hüpata. Kõigepealt paneb ta poisi teisele astmele ja ütleb: „Hüppa, ma püüan su kinni!“ Poiss hüppab ja isa püüab ta kinni. Seejärel tõstab ta poja kolmandale astmele ja käsib teha sedasama. Poiss saab hirmust jagu, hüppab ja maandub õnnelikult isa käte vahele. Sama kordub ka neljandal, viiendal, kuuendal jne astmel. Lõpuks hüppab poeg väga kõrgelt, kuid seekord astub isa eest ära ja poiss prantsatab maoli ta jalge ette. „See on oluline õppetund,“ ütleb isa üleni verisele valust kisendavale pojale: „Ära kunagi usalda juuti – isegi kui see on su enda isa.“