Peeter Espak: #37 "Surnud käsi"

Foto: Andre Taal

„Tähenduse teejuhtide“ 37. saade rääkis neomarksistlikust või postmodernistlikust kultusest, mis saate toimumise ajaks oli suure osa USA ja ka Euroopa ülikoolide pehmetest erialadest valdavalt juba raudsesse surmahaardesse võtnud. Tol hetkel hellitavalt veel vasakliberaalseks nimetatud, kuid täna juba woke-liikumisena defineeritud ideoloogilist teadust ja poliitilist mõttemalli tõlgendasime eelkõige kui ajaloost teada fanaatiliste usuliikumiste või ka maailmalõppu ootavate apokalüptiliste sektide tähendus- ja toimimismehhanismide välja kuuluvana.

Uue ahelaist ja rõhumisest vabastava ajastu ootamine ühildatult parasjagu olemasoleva maailma- ja elukorralduse pidamisega mandunuks ja likvideerimisele kuuluvaks on siinkohal ühendavaks lüliks. Kõik vana on räpane, patune ja rüve ning uue ajastu saabumise kiirendamiseks tuleb ette võtta apokalüptiline valguse lahing pimeduse ja kurjuse vastu. Liikumine levibki nagu usk või religioon, isegi ehk samade mehhanismidega nagu kunagi esimesel sajandil kristlus. Aga selle suure vahega, et Jeesus esindas üldjoontes ju „rahu ja armastust“.