Joel-Rasmus Remmel: perekonnast ja vastutusest

Foto: Andre Taal, fotograaf Kaupo Kikkas

Usun siiralt, et perekonna tähtsust ülehinnata on pea võimatu, seevastu alahinnata aga küllalt lihtne. Üksikisikuna vajame lähedaste tuge ja ühiskondlik õitseng ilma toimivate rakkudeta on ülimalt ebatõenäoline. Kui tegu on nii olulise teemaga, siis kuidas jõuame ikka ja jälle tagasi punkti, kus perekond on näiliselt küll prioriteet, aga tegelikkuses on me ümber üha enam katkiste peresuhetega, halvemal juhul vaimsete ja ka füüsiliste traumadega inimesi, kelle elukäik on tugevasti mõjutatud just düsfunktsionaalsest perekonnast?

Olen kristlane, seega sätin oma veendumusi ja vaateid eelkõige Piibli järgi. Nii vanemates kui vanavanemates nähtud ja kogetud armastav perekondlik lähedus täidab mind tänaseni tänutundega. Ei taha väita, et kogetu põhjal on kujunenud pilt üksnes ainuõigest või üdini valest võimalusest, aga mõjutanud on see siiski piisavalt palju, et teha järeldusi ja veenduda selles, et Piiblist joonistuv perekondlik muster on kindlasti üks täisväärtusliku ja õnneliku elu alustalasid.

Milles see õigupoolest seisneb? Ja kui see on läbi sajandite printsiibis toiminud, siis miks inimesed ikka sellest hälbivad, halvemal juhul suisa sellele vastu töötavad? Etteulatuvalt ütlen kohe ära, et ei pretendeeri selle teema käsitlemisel kuidagi originaalsusele või mingile uuele, ilmutuslikule tõele. Pigem vastupidi – püüan sõnastada vaid seda, mida aastatuhandete jooksul inimesed läbi eri kultuuride on toimivat näinud ja mis tänases Lääne ühiskonnas käest libisema kipub.