Nii küsis kord Paul-Eerik Rummo. Küsis seda siis, kui olin nelja-aastane. Olin siis pisikese pere pisike liige. Peres olid ema ja isa ja mina. Mu vanemad olid invaliidid. Ema oli noore neiuna läbi lastehalvatuse kaotanud jala. Kui mu vanemad abielluma, peret looma hakkasid, olid mitmed heatahtlikult öelnud, et tore, kui kaks haiget inimest teineteisele toeks, aga vaadake, et te lapsi muretsema ei hakka. Nemad aga hakkasid ja muretsesid ühe poisi. Meil kolmekesi oli vahva, tore perekond. Tänu sellisele perele oli mul õnnelik lapsepõlv. Paljudel on ka, aga paljudel ei ole. Pered on, aga õnn kipub pagema käest või on juba ammu kadunud. Valu on palju, liiga palju.
