Steven Vihalem: boomer’id ja zoomer’id

Foto: Andre Taal, fotograaf Rajat Nayyar

2005. aasta 30. aprillil kõlas viimane koolikell – algas lõpueksamiteks valmistumise periood – ja ma astusin päikselisse kevadpäeva. Sama päeva pärastlõunal seisime naisega tunnistajate ja Jumala ees ning sõlmisime omavahelise kooselu kokkuleppe ehk abielu. Paari kuu pärast olen poole oma elust veetnud enda perekonna loojana.

Antropoloogina ei küsi ma, miks perekond on – tegemist on inimloomadele omase fenomeniga –, vaid eelkõige huvitab mind see, kuidas perekond on? See küsimus on neutraalne, kandmata ideid, mis on õige või vale, eetiline või taunitav; küsimus „kuidas“ aitab mõista ja uurida inimeseks olemise ääretult laia spektrit ilma hinnanguid andmata.

Mu mälestustes kangastub üks õnnitluskaart, mida ma nägin kunagi ammu oma perekonna loomise alguspäevil: õnnitluskaart oli mõeldud vastabiellunutele või pulma aastapäevaks; sellel oli mustvalge pilt vanapaarist, mõlemad kõrvuti seistes toetumas letile ning otse kaamerasse vaatamas. Kaardi pealdises oli kirjas midagi järgnevas stiilis: „Abielu ei ole üksteisele otsa passimine, vaid üheskoos elus edasi tulevale otsa vaatamine.” Kõlab nunnult ja positiivselt, aga miski selles sõnumis jäi mulle puudulikuks ja ma olen selle juurde tihti tagasi tulnud.