juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: üleinimlik sõda

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Ma armastan seda kõike. Jumal aita mind, ma armastan seda nii väga. Ma armastan seda rohkem kui oma elu,“ tsiteerib Kaie tänases leheloos lahinguvälja inspekteerivat USA kindralit George Pattonit. Pattonit tsiteerib ka Ameerika jungiaanlik psühholoog James Hillman oma raamatus „A Terrible Love of War“. Kui me ei suuda ennast asetada kindrali saabastesse, jäävad kõik meie jutud üleilmsest rahust ja pingelõdvendusest tagajärjetuks õhuvõngutamiseks. „Psühholoogilise meetodi esimene printsiip ütleb, et kui me tahame mingist nähtusest aru saada, peame ennast kõigepealt sellesse sisse elama,“ selgitab ta oma lähtekohta. Kui me korrutame oma kõlbelise puhtuse kinnituseks, et ei suuda sõjardeid ja sõjakoledusi mõista, anname Hillmani sõnul alla veel enne, kui oleme üldse alustanudki. Meil lasub seega üleüldine kujutlemiskohustus.

Hillman ise täidab oma kohust eespool nimetatud teosega. „See raamat kujutab endast omalaadset šokiteraapiat, sest püüab sõja jõledustele lahtiste silmadega otsa vaadata,“ kirjeldab ta oma kavatsusi. Raamat koosneb neljast peatükist: 1) „Sõda on normaalne“ (war is normal); 2) „Sõda on ebainimlik“ (war is inhuman); 3) „Sõda on ülev“ (war is sublime); 4) „Religioon on sõda“ (religion is war). Hillmani sõnul saavad meie kujutlusraskused alguse kahe esimese osa antinoomiast: sõda on ühtaegu nii normaalne kui ka ebainimlik. Selle lahendamatu loogilise vastuolu ees heiskab mõistus valge lipu ja deklareerib uhkelt: „Ma ei suuda seda mõista.“

Sõda on kahtlemata normaalne. Meie eluajal on kogu aeg kuskil sõditud ja viimased poolsada aastat ei ole selles osas mingi erand. Veelgi enam, sõna „rahu“ on Hillmani sõnul defineeritud sõja puudumise kaudu. Samas on julmuse pillerkaar ka vaieldamatult ebainimlik, sest me kujutame endale inimest ette kuidagi teisiti. Hillman rõhutab aga mitte niivõrd sõja eba- kui üleinimlikkust. Sõjas põrkuvad tema sõnul suured arhetüüpilised printsiibid, meist sõltumatud jõud, mis meid omatahtsi tantsitavad. „Meid on natist haaranud jõud, mille oleme viimasel mõnesajal aastal maailmast minema oletanud,“ kirjutasin ma ise kolm aastat tagasi („Planeedi kastmine puhastusvedelikku võib ühe pisiku peletada, aga haigusi ja surma me ei alista“; PM 2.1.2021). Mõista ühtaegu sõja normaalsust ja meie enda ebainimlikkust tähendab mõista meid liigutavaid suuremaid jõudusid. Sellega Hillmani rajatud arhetüüpiline psühholoogia laias laastus tegelebki.

Need harvad hetked, kus me tajume end kontaktis millegi endast suuremaga, on üldjuhul ülevad. Selles peitub Hillmani järgi üks sõja peamisi külgetõmbejõudusid. See pakub tänapäevasele eraldatuse müüti kapseldatud inimesele väljapääsu oma üksikkongist, kogeda end osana ajaloost ja tajuda ühtekuuluvust oma hõimuga. Nii võiks vast lühidalt kokku võtta raamatu kolmanda osa põhisõnumi.

„Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat,“ ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus inglise kirjanik Paul Kingsnorth. 16. sajandi suure usupuhastuse pärandist on kirjutanud palju ka James Hillman. Reformatsioon on katkematu revolutsioon, mille käigus iga killuke tuleb välja oma ainujumalaga ja kaitseb seda kasvava fanatismiga. Kui nii, siis tähendab reformatsioon paratamatult ka katkematut sõda.

Mul ei lähe meelest 2020. aasta 12. märts, kui aastaid kiireneval sammul kasvanud ülemaailmne minestamissuutlikkuse indeks lõpuks stratosfääri sööstis. Tagantjärgi on selge, et sel päeval algas kõikjal elanikkonna psühholoogiline ettevalmistamine sõjaks. Hillman soovitab meil nüüd oma kujutlusvõime riismed kokku võtta. Kui me suudame Kolmandat maailmasõda endale piisavalt elavalt ette kujutada, siis võib-olla õnnestub meil seda veel vältida. Tasub proovida, sest praegu tuleb kinni haarata igast lootusekiirest.