Raivo Tafenau: lootuse värelus

Foto: Mihkel Lappmaa , fotograaf Sohvi Viik

Olen oma teksti kirjutamisega suure väljakutse künnisel, kuna meie suur naaberriik on otsustanud põlistada vägivalla ning tallanud jalge alla ühe olulisema inimõiguse – õiguse elada. Planeet Marss aga mõjub romantilise ning kauge unistusena. Ja antud hetkel pean kirjutama muusikast, oma loost nimega „Lootuse värelus“. Tõele au andes oli inspiratsiooniallikaks kahjuks sõjajumal, mitte planeet. Ühelgi teisel juhul poleks mulle pähegi tulnud panna ühele tavalisele muusikapalale selline naivistlikult romantiline pealkiri, aga sõja algfaasis tekkisid nii lugu kui ka pealkiri samal hetkel. Ma lootsin, et 21. sajandil lõppeb selline infantiilne sõjamäng paari päeva või nädalaga. Hetkel lootus enam ei värele. Naaberriigis püstitatakse ajaloo kõige suuremale massimõrvarile taas monumente ja suurlinnades luuakse keskusi kurjategijale, kes tappis massiliselt oma rahvast. Kusagilt ajusopist torkab aeg-ajalt esile ühe targa inimese mõttevälgatus, et meie vaimne areng lõppes Julius Caesari ajal. Ja seda tuletab teatud seltskond viimasel ajal totaalse vaimse degradeerumisega pidevalt meelde. Ajupesu üks olulisi mõjutusvahendeid on ka muusika.

Hohner leiutas Teise maailmasõja ajal eriti erksa ja tugevakõlalise akordioni, mis oli mõeldud kaevikutesse ja mille hääl kostus sadade meetrite kaugusele. Ikka selleks, et tõsta sõdurite moraali. Ühe teooria järgi sai Belgias elanud Adolphe Sax, kes leiutas saksofoni, tellimuse sõjaväeorkestrilt. Kogu sõjaga seotud masinavärgil on teadupärast rohkem finantsilisi vahendeid kui kõikides muudes valdkondades. Tema esimene reaalselt valminud saksofon oligi tänapäeval suhteliselt haruldane bass-saksofon. See pill oli mõeldud sõjaväeorkestris madalate nootide toetamiseks, mis kippusid välistes tingimustes kaotsi minema.

Üsna hiljuti tekkis mul miskipärast huvi Põhja-Korea vastu. Kukalt kratsides üritasin aru saada selle maa eksistentsi fenomenist, kus 25 miljonit inimest on allutatud vanglarežiimile. Seetõttu lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud raamatud, mis leidsin. Ja loomulikult on tänapäeval olemas internet ja YouTube, tänu millele saab tõsise huvi korral seda veidrust pealt vaadata. Avastasin hämminguga, et Põhja-Korea patriootilis-sõjaline orkestri-koorimuusika on arenenud nii võimsaks muusikastiiliks, et sinna pole mitte kellelgi midagi vastu panna. Laval on korraga vähemalt sada inimest, kõik riietatud sõjaväevormi, ordenite ja muude väliste vidinatega kaunistatud lauljad-muusikud, laitmatu rüht, patriootlik näoilme. See tundus nii halb ja absurdne, et oli juba fantastiliselt hea. Midagi pole teha, kui mitukümmend aastat on muusikud ja heliloojad saanud kõva käe all areneda, siis tekibki peaaegu täiuslik propagandaks vajalik muusikastiil.