„Jungi arvates on meis kõigis peidus tuleviku mina, mis otsib võimalust ellu ärgata ning mis tõmbab enda poole inimesi, sündmusi ja raamatuid, mis teda selles aitavad. Neid Jungi mõtteid väljendab ilmekalt Friedrich Nietzsche maksiim: „Saa selleks, kes sa oled!“,“ ütles Tähenduse teejuhtide 9. numbrile antud intervjuus „Kõik hingab koos“ (5.21) „Õhtumaa vaimu passiooni“ autor Richard Tarnas.
Tagantjärgi tark olles võib nentida, et Hollandi idealistlik filosoof Bernardo Kastrup, kelle ma avastasin ootamatult 2019. aasta veebruaris, oli minu jaoks just selline tõmbejõud tulevikust. 2019. aasta alguseks olid mu isikliku transformatsiooni kõige rängemad episoodid juba selja taha jäänud, aga jalgealune õõtsus veel korralikult. Sama aasta alul tekkis korraks isegi mõte antidepressantide juurde tagasi pöörduda. Õnneks oli mu maailmapilt selleks ajaks juba nii palju avardunud, et see plaan jäi üsna kiiresti sinnapaika. Nina oli aga norus ja tulevik paistis kui mitte päris tume, siis üsna kahvatu igal juhul.
Aastapäevad varem olin ma sama ootamatult YouTube’ist avastanud Rupert Sheldrake’i. 2018. aasta oktoobris käisime juba Kaiega Dublinis, kus Sheldrake esitles oma raamatut „Teadus ja vaimne praktika“. Umbes samal ajal sain teada, et 2019. aasta aprillis osaleb Sheldrake Brasiilia antropoloogi Luis Eduardo Luna („Mõned mõtted meelest, panpsühhismist ja psühhedeelikumidest“; TT#3, 11.20) Wasiwaska uurimiskeskuse kahenädalasel seminaril „Mikro- ja makrokosmos, animism, teadus ja spirituaalsus“. Kolm kuud hiljem polnud esialgsest ideest sellest harukordsest võimalusest kinni hakata midagi järele jäänud. „Hambapesu on nagu sõtta minek,“ on kroonilise norutundega kaasnevat letargiat kuuldavasti iseloomustanud Charles Bukowski. Oma kikud suutsin ma 2019. aasta alul juba puhtad hoida, lennureis läänepoolkerale tundus aga kujutlematu. Kust võtta selleks raha, aega ja – mis kõige tähtsam – pealehakkamist?
Päev või paar enne vabariigi 101. aastapäeva pidin mitmete asjaolude kokkulangemise tagajärjel veetma öö Jõulumäe tervisespordikeskuses. Paremate ideede puudumisel tuhlasin jälle YouTube’is. Seal ma Bernardo Kastrupist esimest korda kuulsingi. Kuivõrd ma ei ole seda videot pärast enam üles leidnud, ei oska ma öelda, mis mulle selles niivõrd korda läks. Mäletan vaid seda, et see oli kahekõne analüütilisest idealismist, ka seda sõnaühendit kohtasin ma siis esmakordselt. Igal juhul avaldas see intervjuu mulle mingil seletamatul põhjusel äärmiselt tugevat emotsionaalset mõju. Võtsin samal öösel ette pika jalutuskäigu ja suigatasin kõige rohkem paariks tunniks alles vastu päikesetõusu. Paari päeva jooksul panin end seminarile kirja – sain sinna viimase koha – ja 2. aprillil konspekteerisin juba suure huviga Sheldrake’i esimest loengut. Kaks Wasiwaskal veedetud nädalat kujutavad endast ilma igasuguse kahtluseta minu elu üht suurimat pöördepunkti – antidepressantide peale pole ma pärast seda enam kordagi mõelnud. Paaril järgmisel aastal seadsin ma oma kursi peamiselt Sheldrake’i järgi ja kaotasin Kastrupi tasapisi silmist. Idee teha temaga intervjuu tuli alles sel suvel. Lähtekohaks võtsin tema kolm aastat tagasi ilmunud raamatu „Decoding Jung’s Metaphysics: The Archetypal Semantics of an Experiential Universe“.