/nginx/o/2024/01/17/15836121t1h24be.png)
Stephen Kotkini „Magnetmägi“ on kaasahaarav ja detailirohke lugu Magnitogorski linna ja metallurgiakompleksi loomisest. Arutasime Hardo ja Tiiduga kaks tundi kohati tragikoomiliselt mõjuvat raamatut „ajaloolise missiooni teostamisest“, kus peagi saabuva utoopilise ühiskonna ootus on teravas kontrastis külma, räpase ja ebainimliku igapäevaga.
„Magnetmägi“ kirjeldab sotsialismi leiutamise eksperimenti tööstuslinna näitel. Magnitogorski utoopia otsingud olid kahtlemata laiapõhjalised: majandussuhetest väärtushinnanguteni, haridusest riietumisstiilini. Kõik tuli uueks luua, kaasa arvatud keel ja mõtlemisviis. Ideoloogiliselt laetud keskkonnas, kus „sotsialism“ oli universaalseks pidepunktiks, tuli leida uus sõnavara igapäeva kirjeldamiseks ja selle kohustuslikuks seostamiseks uue sotsialistliku ühiskonna ja inimesega.
Paraku ei teadnud keegi, mida uus täpselt tähendab. Oldi vaid kindlad, et uus ei ole vana ja sotsialism ei tohi sarnaneda kapitalismile. See, et Magnitogorski tehas projekteeriti Gary ja Pittsburghi näidetel USA ettevõtte poolt, et linna kujundas saksa arhitekt Ernst May ja et partei ametnikud elasid välisekspertide tarbeks ehitatud „Ameerika linnas“ ei puutunud asjasse.
Magnitogorski eksperimendi inimhind oli kõrge. Tuhanded inimesed surid nälja, külma ja haiguste tagajärjel ja osad (sunni)töölised elasid sisuliselt mini-Gulagides. Veniamin Kaverini sõnul „kasvas surnuaed kiiremini kui terasetehas“. Magnitogorsk loodi vahendite ja kiirusega, millised on kättesaadavad ainult autoritaarsetele režiimidele. See ei ole aga kogu lugu. Kotkin jutustab värvikalt ka palavikulisest energiast, mis saavutas kohati religioosse fanatismi mõõtmed. Ta kirjeldab maailmasõjast, revolutsioonist ja kodusõjast traumeeritud inimeste lootust millelegi uuele. „Magnetmägi“ osutab veenvalt orwellilikule topeltmõtlemisele: miljonid inimesed kannatasid, kartsid terrorit, repressioone ja vägivalda, kuid uskusid samal ajal, et ehitavad ja elavad sotsialistlikku ideaali. Seejuures säilitati veel ka teatud imetlus Ameerika Ühendriikide vastu.
Kotkin loob seose ka Magnitogorski ja Euroopa mõtteloo vahel (nõustume me sellega või mitte). Tema meelest kujutas stalinism endast olemuslikult valgustusajastu sotsiaalset utoopiat, mille käigus püüti riiklikke vahendeid kasutades kehtestada ühiskonna ratsionaalne korraldus ning ületada seejuures ka 19. sajandi tööstusrevolutsiooni tulemusena tekkinud klassilõhed.
Proovisime saates kombata ka „Magnetmäe“ võimalikku tähendust täna. Hardo küsis ebavõrdsusest tingitud revolutsiooniliste utoopiate ja millenarianismi tänapäevaste ilmingute kohta; Tiit nägi peamise väljakutsena kujutlusvõime ja uue usutava tulevikku ulatuva idee puudumist. Küsimus on igati õigustatud: kas ka meist on kolmkümmend aastat hiljem saanud status quo ühiskond? Seda olukorras, kus kuhjuvates kriisides tajuvad ometi kõik järjest suuremaid ja kiiremaid muutusi.
Käimasolevad sõjad on tagasi toonud hirmu vahetu ohu ees, mis on mõistetavalt lükanud tagaplaanile küsimuse ühiskondade trivialiseeritusest ja pealiskaudsusest. Võrdluseks võiks tuua Neil Postmani, kes kõrvutas oma 1985. aastal ilmunud raamatus „Amusing Ourselves to Death“ tabavalt George Orwelli („1984“) ja Aldous Huxley („Hea uus ilm“) poolt kirjeldatud hegemooniaid:
„Orwell kartis neid, kes keelustavad raamatud. Huxley kartis, et raamatute keelustamiseks puudub põhjus, sest keegi ei taha enam raamatuid lugeda. Orwell kartis neid, kes jätavad meid informatsioonist ilma. Huxley kartis neid, kes annavad meile nii palju informatsiooni, et meid pisendatakse passiivseteks ja egoistlikeks. Orwell kartis, et tõde peidetakse meie eest. Huxely kartis, et tõde uputatakse ebaolulisuse merre. Orwell kartis, et meist saab vangistatud kultuur. Huxley kartis, et meist saab triviaalne kultuur... „1984“-s kontrollitakse inimesi kasutades valu. Heas uues ilmas kontrollitakse inimesi kasutades naudingut.“
Püüetel luua ülevalt alla uus ja parem inimene ning uus ja parem ühiskond, on pikk ajalugu.
/nginx/o/2024/01/18/15837986t1h7803.png)
#36 Stalinism kui tsivilisatsioon
Tiit Aleksejev ja Andreas Veispak
Mina elasin tükk aega oma elust teadmisega, et 1990-ndate aastate algul võitis valgus pimeduse ja me oleme sellest ajast saadik elanud valguseriigis. Sellesse luulu lõi minu jaoks esimese mõra Briti poliitikafilosoof John Gray raamat „Valekoidik: Globaalse kapitalismi pettekujutlused“, mida ma lugesin veel enne 2008. aasta finantskriisi. Kolm aastat tagasi ilmunud juhtkirjas „Viirus opsüsteemis“ (TT#5, 1.21) küsisin ma: „Aga mis siis, kui viga on operatsioonisüsteemis? Kommunistlik äpp on juba hangunud, kapitalistlik võitleb viirusega. Kuidas see lugu lõppeb, ei tea praegu keegi. Mis siis, kui Nõukogude süsteemi kokkuvarisemine oli üleüldisema varisemise eelhoiatus?“
Kui stalinism ja kapitalism on ühe ja sama operatsioonisüsteemi kaks erinevat rakendust, siis on põhjusi lugeda Princetoni Ülikooli ajaloolase Stephen Kotkini suurepärast raamatut „Magnetmägi: Stalinism kui tsivilisatsioon“ veel rohkem kui neid enne oligi.
#44 Palavikus linn
Toomas Lott ja Mats Volberg
Pean tunnistama – aastad majandusteadlasena ei ole möödunud jälgi jätmata. Kümmekond aastat tagasi koostasin kaks indeksit: ülemaailmse minestamissuutlikkuse ja globaalse nördimisvalmiduse indeksi. Peamine küsimus, mis mind 2016. aasta suve hakul teele lükkas (vt „Vaimne praktika ekstravertidele“; TT#28, 2.23), oli järgmine: miks nende indeksite väärtused järjest kiiremini kasvavad?
2019. aasta kevadel püüdsin ma sellele küsimusele vastata „Oluliste raamatute“ teise hooajaga. „Totalitarismi tüve“ fookuses oli Orwelli „1984“. Selle kaudu ma Platonini jõudsingi. Nimelt saab kuulsa Austria filosoofi Karl Popperi sõnul lääne totalitarism oma algtõuke Platonilt, kellest Toomas Lott on käinud rääkimas kolmes vestlusringis (TT#44, TT#53, TT#63).
#49 Vägivalla monopol
Ülle Madise ja Jüri Saar
„Kas sa saad krokodilli õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt?“ käratab Jahve tema juurest õiglust otsivale Iiobile. Ta „esineb pika tiraadiga“, ütleb selle kohta tänase lehe intervjuus „Jungi kroonijuveel“ Hollandi idealistlik filosoof Bernardo Kastrup.
Meie „krokodillile“ vastab inglastel Leviathan – hiigeljõuga merekoletis, keda materialistlik filosoof Thomas Hobbes kasutab oma 1651. aastal ilmunud samanimelises raamatus absoluutse riigivõimu metafoorina. Hobbes võis meil 49. saates jutuks tulla, aga ei pruukinud. Leviaatanist rääkisime aga see-eest päris mitme kandi pealt.
#51 Kust tuleb kurjus
Kristiina Kivil ja Ivar Tröner
Bernardo Kastrup peab Carl Gustav Jungi kroonijuveeliks väikest Edmund Burke’i Seltsi sarjas ilmunud raamatukest „Vastus Iiobile“, mis kujutab endast Vana Testamendi Iiobi raamatu psühholoogilist analüüsi. 51. vestlusringis rääkisime äsja ilmunud raamatust selle tõlkija Kristiina Kivili ja Ivar Tröneriga.
„Süü ei ole mõiste, millega saab suhteid parandada (84. minut),“ loen ma oma märkmetest. See kõlab huvitavalt ja päevakajaliselt.