Kaie Metsla: argipäevane sõda

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Kindral kõnnib pärast lõppenud lahingut võitlusväljal. Segipööratud maa, põlevad tankid, laialipillutud laibad. Ta põlvitab sureva ohvitseri juurde, suudleb teda, vaatab tehtud hävitustööd ja ütleb: „Ma armastan seda kõike. Jumal aita mind, ma armastan seda nii väga. Ma armastan seda rohkem kui oma elu.““ See on stseen 1970. aasta filmist „Patton“, millega Ameerika psühholoog James Hillman juhatab sisse oma raamatu „A Terrible Love of War“. Mulle meenusid nende ridade juures hiljuti loetud uudised Ukraina sõjatandrilt. Jutt oli sellest, et paljud plaanitud rünnakud on moona puudusel ära jäänud. Ameerika Teise maailmasõja aegse kindrali George Pattoni sõnad tegid mulle selgeks, et sõdivad nii need, kes sõda vihkavad, kui ka need, kelle jaoks on suurem kannatus see, kui ei jagu piisvalt padruneid, mürske ja vajalikku tehnikat.

Lugesin Ukraina rindeuudiseid, kui olin haige. Kõik algas süütust köhast. Esmalt köhis laps, siis mina. Edasi läks kõik üsna pööraseks. Lõpuks jäin läkaköhasse ja kannatasin öiste spasmide ja õhupuuduse käes. Läksin arsti juurde ja sain rohud. Kannatused sellega veel ei lõppenud. Olukord oli keeruline. Ma ei jaksanud teha muud kui voodis pikali olla ja filme vaadata. Haigus tõi olukorra Ukrainas mulle emotsionaalselt palju lähemale.

Hillman kirjutab oma raamatus, et kui me räägime või kirjutame sõjast, toob see sõja ja surma meile lähemale. Ta viskab õhku küsimuse, kas me oleme võimelised sel teekonnal lõpuni liikuma ning neist mõistetest päriselt aru saama? Hillman ise oli Teise maailmasõja lõpus noor meditsiinitudeng, kes praktiseeris sõjaväehaiglas. Ta ei pidanud minema rindele ja nägi vahetult vaid sõja tekitatud kahjustusi. Tolle põlvkonna jaoks oli tavapärane kohata tänavatel ühe jalaga sõjainvaliide, veerevatel alustel jalutuid, kes üritasid möödujatele müüa pliiatseid ja muud pudi-padi, aga ka inimesi, kes olid kaotanud kõik neli jäset. Hillman ütleb, et vahetu kogemuse puudumine lükkas sõja teema tema jaoks pikkadeks aastateks kalevi alla. „Olen üllatunud, et ma oma elu lõpus sõjateemalise raamatu üldse kirjutan,“ kirjutab ta.