Siiri Sisask: uni sõjajumalast ja tema planeedist

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Laura Nestor

• Siiri Sisask käis unes sõjajumala planeedil ja pani nähtu kirja.

Küllap mind selline unenägemine polekski tabanud, kui mulle poleks enne jõule helistanud Hardo ja küsinud, kas mul võiks sõjajumala ja tema planeediga mõni mõte haakuda. Pikema arutluseta vastasin: „Mulle meenub millegipärast kohe hoopiski too sumerite Tõe ja Õigluse planeet, Mul Apin, mida nad nii väga taga igatsesid.“ Ning kuna just see teema mind juba pikemat aega köitnud oli, lubasingi mõne mõtte kirja panna, ise rõõmustades, et küllap jõulud tänu sellele veidi sisukamaks kujunevad.

Enne veel, kui une kirjeldamiseni jõuan, pean avaldama midagi, mis võib esialgu absurdsena tunduda, aga kahjuks või õnneks on see minu puhul tõsi. Mul on lapsest peale anne näha aeg-ajalt erilise selgusega unenägusid – selliseid, mis meelest ei kao ka aastate pärast. Ma mäletan tänaseni oma esimest taolist unenägu, kui olin alles nelja-aastane! See uni osutus tõeks ühes väga kindlas ja ka kontrollitavas osas, kuid teine osa on selgitatav ainult minusse endasse ja minu elukulgu puutuvaga. Seegi on osutunud tõeks ja osutumas veelgi. Selliseid unenägusid ei saa ise tellida, see ongi mingi looduslik infolävi, mille juhtimist ei ole võimalik mõistusega taltsutada.

Ja juhtuski, et juba järgneval ööl sattusin unes sõjajumala planeedile! Kirjeldan nüüd dokumenteerivas vormis, mida seal kogesin ja läbi elasin. Uni oli sedavõrd selge, sedavõrd terviklik, et ka sõnum sellest nägemusest mulle endale igati arusaadav on. Muidugi pole kindel, kas ma seda ka nii ehedana edastada suudan, aga püüan.

Mul on lapsest peale anne näha aeg-ajalt erilise selgusega unenägusid – selliseid, mis meelest ei kao ka aastate pärast. Ma mäletan tänaseni oma esimest taolist unenägu, kui olin alles nelja-aastane! See uni osutus tõeks ühes väga kindlas ja ka kontrollitavas osas, kuid teine osa on selgitatav ainult minusse endasse ja minu elukulgu puutuvaga. Seegi on osutunud tõeks ja osutumas veelgi. Selliseid unenägusid ei saa ise tellida, see ongi mingi looduslik infolävi, mille juhtimist ei ole võimalik mõistusega taltsutada.

Uni algas sellega, et olin sõjajumala planeedil. Oli vaikne, ei tuult ega helisid. Ümberringi kõrgusid hiiglaslikud pilvesambad, tortjad ja tutsakad. Ka mingid hõljumid voogasid nende vahel nagu värvilised udujoad. Oli kollakat, oli musta ja halli, hõõguvpunakat. Päris pikalt imestasin neid. Oli võimas vaatepilt.

Siis aga otsekui mingi voolu sunnil pidin hakkama liikuma ja teadsin, et mul tuleb minna läbi nende pilvede. Aga kuna kogu järgnev toimus kihiti ning samaaegselt, siis liikumise käigus sugenes sellesse aegruumi justkui veel ka keegi muu! Ei mäletagi, et midagi nii ebameeldivat juba tükimat aega unes näinud oleksin...

Too keegi, kes ta ka polnud, muudkui nõudis, et ma tema küsimustele vastaksin. Hääl oli tal selline kume ja hauatagune, suisa häirivalt pealekäiv. Küsimused kuuldusid sellistena: „Kui olukord praegu on nii või on ta naa, ja lähtuvalt sellest tegu on nii või siis naa, kas tulemus saab olema sellest sõltuvalt nii või ehk naa? Ma pidin kõigele vastama ja enne, kui veel jõudsin hingatagi, kasvas eelmisest küsimusest juba järgmine! Mäletan, et mõtlesin – oh jumal küll, ma ei taha mingit nii’d ega naa’d, saage ometi aru, need pole minu valikud ega ole ka minu valik, et siia planeedilegi sattusin! Samas aga teadsin, et kõik, mis ka hetkel ei ole – seda mina pidin olema, seda mina pidin tegema, seda mina pidin vastama, seda mina pidin teadma, otsustama, kulgema... See oli paratamatus ja mul ei olnud sellest pääsu.

Korraga sai õhk puhtaks. Piin oli läbi. Ka too keegi kadus ja jällegi saabus sügav vaikus. Kuskilt ilmus mingi kaarik, selline, nagu neid kasutati iidses Egiptuses sõjaväljadel ja millel püsti seisti. Teadsin – kusjuures see teadmine polnud ei rõõm ega kurbus ega mingi eriline vabastus, lihtsalt tavaline ehe selgus – olin hakkama saanud millegi olulisega ning võisin nüüd ka isetahtsi planeedilt lahkuda! Olingi juba kaarikul, ent ometigi silmasin jällegi ka ümbrust. See oli muutunud.

Ärkasin unest. Unesegasena püüdsin kirja panna mõned read... Need ütlesid: „Aga nõnda ongi ju elu inimeste keskel, pimedate hingede… Oled nagu sumerlane, kes oma Tõe ja Õigluse planeeti nii haledasti taga igatses, aga kes eales sinna ise ei pääsenud.“ Paar hommikut hiljem kohvi juurde uudiseid lugedes leidsin Delfist pealkirja: „Ukrainlanna jõulud rahuliku taeva all: „Kõige rohkem unistan õiglusest!““ Paar ööd hiljem kuulsin unes terve igaviku kahte laulurida: Serdse, tebe ne hotšetsa pakoja! / Serdse, kak horošo na svete žit… (Süda, ei ihka sa rahu! / Süda, kui hea on ilmas elada...).

Oli pehme kaunis maastik, tumeroheline samblane nagu ürghälli sulnis hommik. Üks küngas asus lähedal, selle seest kumendas tume avaus nagu koopasuu. Ja mul oligi tunne, et viibin kellegi õuel. Äkki märkasin sambla sees vonklemas rahutut jämedat saba. Teadsin, et see on sõjajumala saba! Oli samuti roheline, nagu öeldud – jäme, otsekui mahla täis pumbatud… Mööda selle saba harja vookles eredalt kiiskav terasest triip, millesse olid surutud kandilised mustrid. Meenutas õieti saeketti… Ja kuhu see saba ka ei puutunud, kõik koltus ja muudkui varises ning langes – kivid ja midagi veel, mida ma näha ei saanud, aga teadsin, et seda on palju, ja seda on suurelt.

Ka ei näinud ma selle olendi keha muid osi ega jäsemeid. Ma teadsin aga, et selle tagajalad kaabivad parasjagu nagu viimast hoogu võttes oma meeletute küünistega maad. Siis aga hakkasin sellelt planeedilt eemalduma. Olin juba minema saanud, kui korraga jõudis minuni õõvastav teadmus, et ka too elukas oli nüüd just valla pääsenud...

Ärkasin unest. Unesegasena püüdsin kirja panna mõned read... Need ütlesid: „Aga nõnda ongi ju elu inimeste keskel, pimedate hingede… Oled nagu sumerlane, kes oma Tõe ja Õigluse planeeti nii haledasti taga igatses, aga kes eales sinna ise ei pääsenud.“ Paar hommikut hiljem kohvi juurde uudiseid lugedes leidsin Delfist pealkirja: „Ukrainlanna jõulud rahuliku taeva all: „Kõige rohkem unistan õiglusest!““ Paar ööd hiljem kuulsin unes terve igaviku kahte laulurida: Serdse, tebe ne hotšetsa pakoja! / Serdse, kak horošo na svete žit… (Süda, ei ihka sa rahu! / Süda, kui hea on ilmas elada...).