Leo Kunnas: eufooria ja paanika vahel

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Võib vaielda selle üle, täpselt millisel 2014. aasta veebruari lõpu päeval alustas Venemaa Krimmi okupeerimist ja hilisemat annekteerimist, aga alanud aastal saab igal juhul täis kümme aastat Venemaa–Ukraina (Donbassi) sõja algusest. Sõda on sõda sellest hoolimata, kas seda tahetakse sõjana näha või tunnistada. Meie iseseisvuspäeval möödub kaks aastat Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algusest Ukraina vastu.

Kuidas määratleda mõlema sõdiva poole jaoks võitu?

Venemaale tähendaks täielik võit kogu Ukraina okupeerimist või olukorra saavutamist, kus Ukrainas tuleks võimule venemeelne valitsus, kes juhiks Ukraina tagasi Venemaa mõjusfääri. Kas säärane võit on saavutatav? Ei ole. Venemaa kaotas Ukraina 2014. aastal. See kaotus on pöördumatu, sest Ukraina on nüüdisaegse Venemaa jaoks lihtsalt ülemäära suur tükk – liiga suur rahvaarvu, territooriumi ja (sõja)majandusliku potentsiaali poolest. Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda osutusid Venemaale Pyrrhose võitudeks, sest just need panid aluse Ukraina rahvuslikule ühtsusele. Sellele tuginedes võisin kohe Venemaa laiaulatusliku kallaletungi alguses, mil vähesed väljaspool Ukrainat ukrainlastesse uskusid, väita, et Ukraina ei ole sõjaliselt võidetav. Suur tükk ajab suu lõhki. Nõnda on ka läinud. Mõne- või ka mõnekümne kilomeetri sügavused taktikalised muudatused rindejoonel üldpilti ei muuda.