Tõnu Viik: pelgupaik Marss?

Foto: Mihkel Lappmaa , fotograaf Malle Viik

Viimasel ajal on hoogu kogunud plaanid inimese Marsile lendamisest ja palju räägitakse ning kirjutatakse lausa Marsi koloniseerimisest. Põhjus on selles, et Maa tundub olevat inimkonnale kitsaks jäänud. ÜRO 2012. aasta raport summeeris 65 erinevat hinnangut selle kohta, kui palju inimesi Maa toita jõuab. Enamasti oli see kaheksa miljardit inimest, mis on natuke väiksem kui praegu Maal elavate inimeste arv (8,1 miljardit). Kuid oli ka teistsuguseid hinnanguid, näiteks ainult kaks miljardit inimest. Kui võtta arvesse veepõuda Maa paljudes piirkondades ja kliima soojenemisest tingitud elukõlbliku pindala vähenemist polaarjää sulamise tulemusena, võiks pigem arvata, et maksimaalne inimeste arv võiks olla kahe ja kaheksa miljardi vahel. Pigem lähemal kahele miljardile.

Kuna aga hoolimata mitmete riikide pingutustest inimeste arv Maal mingit vähenemist ei näita, vaid jätkab eksponentsiaalset kasvamist, siis miks mitte osaliselt Marsile evakueeruda. Miks just Marsile? Veenus on ju näiteks pea kaks korda lähemal, kuid selle põrgulik temperatuur ja rõhk sunnivad otsustama Marsi kasuks. Seegi naaber pole palju külalislahkem. Vaatame, milliste probleemidega inimene Marsile lendamisel kokku põrkab. Ennekõike raha. Praegu hinnatakse, et esimese nelja inimese kogukulud Marsile saatmisel ulatuvad 6 miljardi USA dollarini. Iga järgmise mehitatud missiooni kulud küll vähenevad, kuid ainult 4 miljardi dollarini. Aga neid lende tuleb teha hirmpalju, et me saaksime Marsil sellise kogukonna, kes juba ise hakkama saab, ootamata abi Maalt.