/nginx/o/2023/12/21/15794954t1he1dc.png)
Moodne aeg on pidanud veidrikeks neid, kes armastavad elu metsas, laulavad laantes, külastavad väepaiku või peavad ühendust iidsete jõudude ning metsahaldjatega. Kui tahad sobituda ühiskonda, on kasulik mitte olla teistsugune. Edukad on ilusad, targad ja loomulikult rikkad. See on mantra, mida me valdavas osas nii endile kui järeltulevale põlvele lausunud oleme.
Teinekord isegi teadvustamata sellise hoiaku sügavamat tähendust. Vaimsus jääb selles mängus tagaplaanile. Hardo viitab oma tänases loos Carl Gustav Jungile, kelle väitel on üheks põhjuseks sellise hoiaku kujunemisel olnud kartesiaanlik psühholoogia, mis jätab ühele poole teo-, taju- ja mõtlemisvõimelise inimese ja teisele poole kogu ülejäänud maailma. Jungi sõnul vastab see kaksikjaotus küsimusele „Miks meie ajast on nii täielikult kadunud pühadusetaju ning miks see on muutunud nii ilmalikuks?“.
Aga maailm muutub ja me ise ühes sellega. Meie endi kogemus sunnib meid sageli teisiti mõtlema. Traditsioonide hoidmist ja edasikandmist ning vanaemade ja vanaisade pärandi olulisust taipame üldjuhul alles siis, kui neid meie hulgas enam ei ole. Vahelduseks oleks aus endale otsa vaadata ja küsida: mida mina olen teinud selleks, et tutvustada oma lastele esivanemate kultuuripärandit? Millesse või kellesse ma usun ja mida ma arvan universumist kui tervikust? Me oleme pühendanud detsembrikuu Tähenduse teejuhid mõnele Eestimaa paigale. Seekord langes valik Muhule, väikesele saarele, kus – nagu selgus – on kaardistatud üle saja väepaiga.
Moodne maailm ja kartesiaanlik psühholoogia on kahtlemata lõhkunud ühendustunnet – ühendustunnet iseenda, lähedaste, teiste inimeste ja loodusega. Nüüdisaegne ilmalik inimene ei usu üldjuhul endast suuremasse jõusse. Teistsuguse taju tarvis on meil aga vaja mõista laiemat pilti, usaldada neid, kes jutustavad iidseid lugusid, ning mõelda, mil moel neid tulevastele põlvedele edasi anda. Nii nagu teab rääkida tänases lehes usutletud Tihuse Hobuturismitalu asutaja Martin Kivisoo, leidub siiski veel inimesi, kellel on säilinud ühendus meie eellaste iidse tarkusega. „Ma püüdsin inimesi eelnevalt julgustada, et kui me nüüd asjast ei räägi, ei ole ka lastelastel võimalik meie esivanemate elutunnetust mõista. Nõukogude ajal pelgasid inimesed lastele muinaskultuurist rääkida, et last ei saaks koolis ja avalikkuse ees mõnitada.“ Praegune maailm on ses osas vähemalt pisutki avarapilgulisem. Nii vähemalt tundub mulle.
Ma olen märganud trendi, kus šamaanitrumm ja regilaul on jõudnud suurele lavale. Nii kogesin Kristjan Järvi orkestri Baltic Sea Philharmonic vapustavat kontserti šamaanitrummi saatel, kus muusikud mängisid püstijalu ja täielikult mälu järgi. Šamaanitrumm ja regilaul kõlasid ka Estonian Business Schooli kammerkoori esituses kooli juubeligalal Estonia Kontserdisaalis. Mitte vähem meeldejääv on muidugi „Savusanna sõsarate“ režissööri Anna Hintsi tänuregilaul 2023. aasta parima Euroopa dokumentaalfilmi auhinnatseremoonial. See annab lootust, et me oskame hinnata põlisrahvaste tarkust ning püüame seda ajakohastatud viisil ka edasi kanda.
Mina usun ühtse suure ilmaruumi olemasolusse. Usun helgusesse ja vaikuse valgustavasse jõudu. Usun sellesse, et küünla põletamine ja koos laulmine on midagi enamat kui lihtsalt ilus jõulukuu tava. Usun sellesse, et loeb iga heategu, toetav sõna, kaunis eestimaine luulerida või regilaul, mis me koos lauldes siia ilmaruumi paiskame. Loeb väga palju. Meis kõigis on peidus nii inglid kui deemonid, Jungi järgi eksisteerivad need ka väljaspool meid. Püüdkem siis inglitel laulda lasta, et deemonid ohjatud oleks. Eriti praegusel ajal, kus rohkem on vaja hoida kui lõhkuda.
Jõuluaeg on käes, hoiame ingleid ja põletame küünlaid, et esivanemate hingedega ühendus ikka alles oleks.