Meelis Mereäär: kiri viiuliga neiule

Copy
Artikli foto
Foto: Markus Tamm, fotograaf Mai Meriste

Sulle kirjutama ärgitas mind Tähenduse teejuhtide ettepanek kirjutada jutuke muusikast või Muhu muusikast. Loodan, et Sa jätkuvalt võtad aegajalt viiuli kätte ning mängid lastelastele „Tahkuranna linakolkimise tantsu“, „Valssi Saaremaalt“ või muud rahvapillilugu. Et sa seda teed, siis vast mõtled mu arutlustele kaasa ja meenutad rahvariiete pakkimist kohvrisse, seismist vabaõhulaval palavas päikeses, vaevlemist pikkadel koondorkestri proovidel ja meie hingestatud koosmusitseerimist suures orkestris.

Mind sunniti kümneaastaselt kooli rahvapilliorkestris kontrabassi mängima. Lühikese poisina ei ulatanud ma hästi keeli pilli kaelal kinni vajutama. Sõrmed hõõrdusid kiiresti villi, pisarad kogunesid silma. Villis sõrmed sai teibitud leukoplaastriga, et saaks edasi mängida. Peagi tasus see vaev ära – reisid ja esinemised üle Eesti tipnesid orkestrimänguga suurel rahvatantsupeol Tallinnas. Meeliülendav kogemus tantsupeo kontserdist staadionikatlas ja mälestus kogu eluks. Tagasi samas kohas hiljem lastekapelli saatjaõpetajana ja kord veel ka täiskasvanute kapelliga.

Tagasi üles