Kadri Tüür: maailm püsib vanaemadel

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

2016. aastal avaldas Postimehe kirjastus raamatu „Muhu Inglid“, mis valiti samal aastal ilmunud kahekümne viie Eesti kõige kaunima raamatu hulka. Raamatu idee ja uhke väljanägemine tulid kunstnik Urmas Viigilt, kelle vanaema oli muhulane. Mina kirjutasin lood seitsmest Muhu Ingli-nimelisest naisest. Nende lugusid ei mõelnud ma sugugi välja oma peast, vaid need põhinevad suuresti juttudel, mida olin kuulnud kas otse oma vanaemalt, räägitavat minu vanavanaema kohta või teiste samas piirkonnas elanud naiste kohta.

Muda-Saadu Liine

Sel aastal, mõned päevad enne kadripäeva, oleks meite mamma Nõmmküla Muda-Saadu Liine saanud saja aastaseks.

Mamma oli selline huvitav inimene, kes läks aastatega aina ilusamaks. Noorpõlvepiltidel on ta veel üpris väheütleva näoga, kõhn ja pika ninaga, heledad lokid peas. Aastatega läks ta tugevamaks, nägu väljendusrikkamaks, aga tema rüht püsis sirge ja kuju muljetavaldav. Briljantpulmapäeval nägi ta oma roosas kostüümis ja rukkilillepärjaga lumivalgetel juustel välja nagu supermodell. Tehke järele või makske kinni – nii kuuskümmend aastat abielu kui pealt-kaheksakümnesena šikilt pidutsemine. Aga kõige ilusam nägi mamma välja kirstus. Tal oli suul selline rahulik ja kergelt võidukas muie, ja ta oli tõesti väga ilus. „Surres võidukarika ma pärin,“ ütleb kirikulaul.