Roosi Pehlak: pärimusest noore silmade läbi

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Kuidas hoida midagi, mida ei saa käega katsuda, kuid mille võib silmapilguga igaveseks unustada? Eks ikka tuleb meie pärimust hoida kui silmatera.

Tänapäevase noore suurim puutepunkt pärimuslikuga toimub harilikult kinnises keskkonnas; kas pere seltsis, põlvnemise paigas või suguvendade kambas. Kaugeltki ei piisa sellest, et omale loomupärast identiteeti hoidlikult säilitada. Eks meil igaühel on eri tunnused, mille oleme kaasa saanud sünni, pere, kodu, aja ja eluteega. Südamelähedasema hoidmise nimel oleme valmis võitlema täiel rinnal, kuid nii mõnedki kunagi armastatud aspektid võime kergelt käest lasta.

2022“, mis valmis 2022. aasta suvel Hellamaa Raamatukogu, Liiva Raamatukogu, Muhu Muuseumi ja Muhu Noortekeskuse ühistööna. Lisaks võiks eri tunnustega gruppide omavahelise läbikäimise kaudu arusaamist, mõistmist ning arengut tagant tõugata. Säärase sallivuse ja mõistmise saavutamiseks oleks otstarbekas läbi viia noorte kohtumisi, vahetusi ning arutelusid. Kuid kuna pärimus on muutuv ja umbmäärane rahva argisele elule iseloomulik nähtus, siis pole kindlasti võimalik seda ametlikult reguleerida, pärimuse säilitamise eesmärgini saab viia vaid inimeste sundimatu ja ühtne, kuid teadlik käitumine. Tulevikule seda teenet osutada saavad vaid meie noored – oma värske ja piiritu energia, inspireeriva meele ja muutuste kirega viib noorem sugupõlv meid veel suurte tegudeni, mis praegust pilti kõigutavad.