juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: eesmärgid ja vahendid

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Teiseks on Huxley „Louduni kuradites“ väga huvitatud massipsühhoosi mehhanismist. Ta uskus nimelt, et nii fašism kui stalinism sõitsid massipsühhoosi seljas ja kannustasid seda aktiivselt tagant,“ ütleb tänasele lehele antud intervjuus Aldous Huxley Zürichi keskuse kuraator Robin Hull. Meie vestlus keerles Aldous Huxley poliitiliste vaadete ümber. Hulli sõnul annab neist kõige parema ettekujutuse Huxley 1937. aastal ilmunud manifest „Eesmärgid ja vahendid“.

Selleks ajaks on Stalin ja Hitler oma riigid juba käpa alla saanud ning Huxley ei pea suurimaks ohuks enam mitte kommunismi või fašismi, vaid nende ühisnimetajat – riigiusku, mis käsitleb bürokraatlikku monstrumit omaette väärtusena, millele alamad peavad suurema kobinata allutama kõik oma teod ja mõtted.

„Louduni kuradeid“ lahutab „Eesmärkidest ja vahenditest“ poolteist aastakümmet. 1952. aastal ilmunud „Louduni kuradid“ on „Halli eminentsi“ (1941) kõrval Huxley teine ajalooline dokumentaalromaan. Huxley sõnul olevat ta huvi äratanud Louduni nunnakloostri ülema autobiograafia. Nagu ikka, viis üks raamat järgmiseni ja sealt edasi. „Ma olin sellest erakordsest materjalist rabatud. Ma hakkasin seda koguma ja avastasin, et tõenäoliselt ei ole ühtegi teist nii üksikasjalikult dokumenteeritud ajaloolist episoodi,“ meenutab ta. See väide ei pruugi olla nii ülepaisutatud, kui see esialgu ehk kõlada võib. Louduni ursuliinide klooster oli 1630. aastate alguses midagi tolleaegse Euroopa Disneylandi taolist. „Esialgu käitusid nunnad kõige vaoshoitumal moel,“ kirjeldab Huxley missat Louduni kloostris, „kui asi jõudis aga armulauani, kukkusid kloostriülem, õde Claire ja õde Agnes krampides maha ning huilgasid põrandal püherdades roppusi ja jumalateotusi. Peagi järgisid nende eeskuju ka teised nunnad ning järgmise paari tunni jooksul meenutas kirik kummalist segu tsirkusest ja bordellist.“ Pole ime, et selline ekstravagantne karussell kiiresti populaarsust kogus.

„Louduni kuradite“ peategelane on Urbain Grandier, tiirane preester, kes 1634. aastal nunnade nõidumise eest tuleriidale saadeti. Raamatu ühes haaravaimas peatükis selgitab Huxley mõisteraamistikku, milles uusaja künnisel haigeid raviti ja kohut mõisteti. Kuidas me peaksime Kristuse pruutide pentsikut käitumist tõlgendama? Nende jaoks, kes ei soostunud hüpoteesiga lihtlabasest pettusest, jäi Huxley sõnul vaid üks võimalus – saatanlik seestumus. Arusaamal, et meist väljaspool on jõud, mis tantsitavad meid nagu karusid, on pikk ja auväärne ajalugu, millele tegi lõpu – võimalik et ajutise – umbes samal ajal end kehtestama hakanud kartesiaanlik psühholoogia.

1650. aastal surnud mehhanitsistliku teaduse esiisa René Descartes’i järgi (omadussõna „kartesiaanlik“ pärineb ta ladinapärasest nimekujust Cartesius) on teadvus suletud inimese kolpa, väljaspool seda leiame ainult hiiglasliku elutu kellavärgi. Kui nii, siis nõuavad igasugused jutud meist väljaspool tegutsevatest deemonlikest ja ingellikest jõududest psühhiaatrilist sekkumist. Ja see võtabki aina tuure juurde. Kinnituseks soovitan siin lugejatele taas USA meditsiini- ja teadusajakirjaniku Robert Whitakeri 2010. aastal ilmunud tähendusrikka alapealkirjaga raamatut „Anatomy of an Epidemic: Magic Bullets, Psychiatric Drugs, and the Astonishing Rise of Mental Illness in America“ [minu kursiiv, H. P.].

Koroonapsühhoosi alguses tõi briti poliitikakommentaator Peter Hitchens kõneka paralleeli Disney filmist „Fantaasia“, kus õpipoiss nõiub luua endale vett kandma, kuid ei suuda seda hiljem peatada ja pääseb hädavaevu uputusest. „Meie valitsus on täpselt samasugune. Eesmärgi saavutamiseks otsustati kasutada hirmu, aga nüüd on see hirm nende kontrolli alt väljunud,“ ütles Hitchens. „Saatanlik seestumus tundub olevat moodsa ajaloo ainus usutav selgitus,“ kirjutas Huxley 1950. aastal. Kolm ja pool aastat pärast Hirmu algust kõlavad need sõnad vähemalt sama aktuaalselt kui viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu.