Keelefilosoofia ja loogilise positivismi valitsusaja tipul hakkasid avarapilgulisemad lääne mõtlejad, nagu Aldous Huxley ja teised, otsima vajalikku metafüüsilist raamistikku idamaadest, eriti zen-budismist, aga ka vedantast. „Need mõttesuundumused imbusid tasapisi õhtumaadesse, lääne enda metafüüsika paistis olevat surnud,“ ütles Tähenduse teejuhtide 29. numbrile antud intervjuus Exeteri Ülikooli teadvusefilosoof Peter Sjöstedt-Hughes („Põhiväärtus panpsühhism“, 3.23). Sel sajandil oleme Sjöstedt-Hughesi sõnul tunnistajaks lääne metafüüsika renessansile, mida on hoogustanud viimastel aastatel uuesti kasutusele võetud psühhedeelne teraapia. Uuringud on nimelt näidanud, et kõige tervendavamat mõju on patsientidele avaldanud raviseansid, mis on muutnud põhjalikult nende arusaamist endast ja maailmast – millel on olnud märkimisväärne metafüüsiline mõju. „Kui sulle langeb osaks metafüüsiline kogemus, võib metafüüsika selle tõlgendamisel päris kasulik olla,“ ütles Sjöstedt-Hughes meie usutluses. Käimasoleva suure metafüüsilise pöörde üks võtmefiguure on kahtlemata briti kirjanik ja filosoof Aldous Huxley, kelle surmast möödub 22. novembril 60 aastat. Tähenduslikul kombel langes Huxley viimane elupäev kokku nüüdisaegset ajalugu olulisel määral mõjutanud sündmusega – atentaadiga president Kennedyle.

„Kahekümnendate aastate lõpus alustasid kaks universaalõpetlast oma suurt esoteerilist rännakut,“ kirjutab suurepärases raamatus „Storming Heaven“ USA kirjanik Jay Stevens, „nad loitsisid mantrasid, mediteerisid, lugesid oma hingetõmbeid, püüdsid vabaneda vanadest käitumismustritest, tegid tutvust hüpnoosi ja Gurdžijevi tehnikaga.“ Need kaks universaalõpetlast olid Huxley ja tema sõber Gerald Heard, kellest tuleb juttu tänases intervjuus Aldous Huxley Zürichi keskuse kuraatori Robin Hulliga. „Gerald Heardi mõju Huxleyle ei saa kindlasti alahinnata. See oli Heard, kes julgustas Huxleyt ühinema Briti Rahuvande Ühinguga (British Peace Pledge Union). 1937. aastal sõitsid nad koos Ameerikasse, et minna seal patsifismi propageerivale loengutuurile. Sellest ettevõtmisest kasvas välja Huxley samal aastal ilmunud poliitiline manifest „Ends and Means“,“ selgitas nende suhteid Robin Hull.

„Minu jaoks on Huxley poliitilised vaated sedavõrd originaalsed ja harukordsed just seetõttu, et need on nii kõikehõlmavad ja holistlikud. Me peame tükk aega otsima, et leida teist nii holistlikku mõtlejat,“ ütles Robin Hull. Huxley sõnul on inimene mitmekordne amfiib (multiple amphibian), kes elab üheaegselt paljudes erinevates universumides. „Kui me lähtume oma poliitilises teoorias ja praktikas argiteadvusest – ja enamalt jaolt me teeme just nii –, puudutame sellega vaid väga piiratud osa sellest, mida tähendab olla inimene. Ideaalne ühiskond peab arvestama inimese kui mitmekordse amfiibi kogu ulatusega,“ selgitab Hull Huxley vaateid.

USA filosoofi Charles Eisensteini („Viirus opsüsteemis“; TT#5, 1.21) sõnul elame praegu eraldusajastu lõpus. Kaks aastat tagasi Swedbanki raamatusarjas ilmunud teoses „Kliima: uus lugu“ kirjutab Eisenstein, et tuumaajastul on abstraktne eetiline printsiip „Seda, mida sa teed teisele, teed sa tegelikult iseendale“ transformeerunud füüsikaliseks reaalsuseks – vastastikuse garanteeritud hävingu doktriiniks. Siit on Plotinose kolmesõnalise kinnisfraasini „Kõik hingab koos“ veel omajagu minna, aga suund on igal juhul ühine – ja see ei saa jätta ühiskondlikule reaalsustajule mõju avaldamata.

Mina võin omast kogemusest kinnitada: tervenemine kroonilisest depressioonist algas lihtsast arusaamisest, et elule on võimalik ka teisiti vaadata. „Arusaamine,“ kinnitab Aldous Huxley äärmiselt ajakohases kõnes „Teadmine ja arusaamine“, „ei tule aga käsu peale.“ Küll on aga tema sõnul meie võimuses luua sellele soodne pinnas. Seetõttu propageerisid Huxley ja Heard Teise maailmasõja eelõhtul vaimseid praktikaid. Lühiajalises plaanis paraku tulutult. Pikaajaline perspektiiv rullub lahti kasvavas tempos. „Rahunemine ei alga mitte väljast, vaid seest,“ oleks Huxley meile endiselt kinnitanud.

Kommentaarid (1)
Copy