Kaie Metsla: naer hirmu üle

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Olen mere ääres kasvanud ja Valgerannas suplemas käinud lapsest saati. Vesi on mind tõmmanud. Meres päriselt ujuma õppida on muidugi keeruline. Ülikooliajal hakkasin enda treenimiseks meeter meetri haaval pikemaid ujumisotsi ette võtma. Käisin ühel suvel ujumislaagris Käärikul ja mõnulesin võimalusel sõprade juures basseinis. Sukeldumispaberitki sain kätte. Nii tekkis tasapisi kindlustunne ja kartus vee ees vähenes. Ma tean, et oskan ujuda.

Jätkasin praktiseerimist hommikuujumistega jões. Kogesin, et kui ujun pärivoolu, lükkab vesi mind tagant. Tekib mulje, et olen superujuja. See tunne on muidugi lühiajaline ja petlik. Kui pööran kaldal oleva tuttava kõrkjatuti juurest tagasi, ja vool on vastu, taipan kiiresti, et enam nii hästi ei lähe. Pean kaldaga silmsidet. Iga põõsas, puu ja üksik lilleõis vahetuvad nüüd aeglasemalt. Ujumine on vaevalisem, aga ma siiski liigun, liigun tagasi koduse tuttava paadisilla poole.

Läksin ujuma. Esimeste tõmmetega liikusin kõigepealt kaldalt keskele sügavama ja kiirema voolu suunas. Hetke pärast sain aru, et midagi on viltu. Ma ujusin liiga hästi. Jõuliselt ja kiiresti. Kui jõudsin oma tuttava vesiroosini, taipasin, et pean halvema ära hoidmiseks tagasi kodu poole pöörama. Keerasin ringi, aga tagasiliikumine ei sujunud enam nii hästi. Siplesin tükk aega koha peal, aga suutsin vastuvoolu tagasi liikuda vaid paar meetrit. Minna tuli aga mõnikümmend.

Selle suve lõpul oli palju sademeid. Jõgi oli lai, vesi kõrge. Mulle see meeldis. Armastan kalda ääres istuda ja rahulolevalt unistada sellest, kuidas ma elan laia võimsa vooluga jõe ääres, kus mitte miski ei anna märku hiljutisest kokkukuivamisest ega tühjaksvoolanud sängist. Tol päeval liikus vesi tagasi mere poole. Seetõttu oleks loogiliselt veetase justkui pidanud langema. Aga kusagilt tuli vett aina juurde. Tohutud sademed, mis olid kogunenud ümberkaudsetele aladele, vajusid nüüd kõikjalt hooga jõe suunas ja sealt edasi meresuudme poole.