Viljar Arakas: alati olemas, alati ootamatu

Foto: Andre Taal, fotograaf Marilin Leenurm

„Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda mis tuleb – mitte keegi ei oota“

Betti Alver „Elul on väikene hingemaa“ (1987)

Ma ei suutnud algul otsustada, et kas toodud Betti Alveri sõnastus sobiks kolumni sissejuhatuseks või kokkuvõtteks, küllap mõlemaks. Nimelt kajastab see täpseimal võimalikul viisil minu kogemust seoses hirmuga – alati olemas, kuid alatihti ootamatu ning kontrollimatu. Allpool toodud mõtted ei ole teoreetilised, vaid äärmiselt isiklikud märkmed elust. Hirm on ju oma olemuses alati isiklik, subjektiivne ja tihti ka kordumatu. Tegemist on inimese kaitsereaktsiooniga tundmatu ees. Arvatavasti ka enamasti põhjendamatu, aga siiski vaimselt ja oma suurvormides suisa füüsiliselt tuntav.

Iga inimene on kohanud hirmu ja pidanud sellega silmitsi seisma. Õndsad on need hetked, kui oled saanud hirmule sügavalt silma vaadata, läbinud selle ületamise protsessi ja hirmu seljatamisel tundnud kergendustunnet. Seejärel, kogemuse võrra rikkamana, kaotavad mõned pseudomured üldse oma tähtsuse ning vaikselt areneb oskus toime tulla ja analüüsida edasisi olukordi.

Tööelus olen korduvalt olnud kas just hirmsates, aga kindlasti ebameeldivates olukordades. Tänu sellele olen omandanud võrdlemisi rikkaliku kogemuste pagasi, kuidas erinevate hirmudega toime tulla. Kunagine sotsiaalne ärevus, mis väljendus avaliku esinemise hirmuna, oli minus äärmiselt prominentselt esindatud. Mu töö eeldab üsna tihedat „ilmarahva lõbustamist“. Esinemishirm on pikkade aastate jooksul juba ammu ületatud, aga selle on asendanud teatav tühjusetunne, mis ei ole teps mitte hea. Teatav hirm motiveerib ja aitab pingutusele kaasa.