Kadri Kõusaar: inimlikest hirmudest

Foto: Andre Taal, fotograaf Kadri Kõusaar

Umbes kakskümmend aastat tagasi sattusin New Yorgis väiksele filmifestivalile, kus näidati Krzysztof Kieslowski „Dekaloogi“ esimest osa.

„Dekaloog“ valmis 1989–1990 Poola televisiooni tellimusel ning kujutab endast Kieslowski filmitõlgendust kümne käsu kohta. Neist esimene, kõige fundamentaalsem on “Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval” ning just seda ma tol kevadpäeval, rõõsa elamusahne noorena, vaatama juhtusingi.

Ütlen ausalt – see on üks vapustavamaid filmielamusi, mida olen kogenud – esikolmikus kohe kindlasti. Pärast linastust olin justkui kinotooli tardunud ja pisarad aina voolasid.

Olen mõelnud, kui palju mõjutab meid kunsti vastuvõtmisel meie enda taust, kogemus, alateadvus, kas või hetke meeleolu ja stressitase. Erinevatele inimestele mõjub sama teos täiesti erinevalt, seda sajal põhjusel. Ja Kieslowski suutis kahekümneaastast mind kui skalpelliga otse südamesse torgata, näidates mõjuvalt, et kõik pole meie kontrolli all, ükskõik kui vilkad, arenenud ja relvastatud me teaduslikult ka poleks. Kõike ei saa kalkuleerida, välja arvutada, ette planeerida. On midagi, mis on puhas juhus, saatus või Jumala tahe – defineerigu seda igaüks enda operatsioonisüsteemile vastavalt –, kuid too müstiline miski on olemas ja võib osutuda määravaks. Nii heas kui kurjas. Just-just – see vana hea lausung: „Inimene mõtleb, Jumal naerab.“ Või viibutab ähvardavalt sõrme. Nagu Kieslowskil.