Erkki Tempel: hirm: ajust Kosmoseni

Foto: Andre Taal, fotograaf Kalle Viik

Hirm on üks põhilisemaid ja universaalsemaid emotsioone, mis on kaasnenud inimkonnaga juba alates meie eksistentsi algusest. See emotsioon on toiminud ellujäämise mehhanismina, kaitstes meid ohtude eest. Kuid hirm on palju enamat kui lihtsalt kaitsereaktsioon – see on keeruline protsess, mis toimub meie ajus ja mõjutab paljusid meie igapäevaseid otsuseid ja reaktsioone. Samuti on hirmul sügav kosmoloogiline dimensioon, mis tuleneb inimese tajutavast pisikesest osast universumis. Kuidas mõjutab meie ajutegevus hirmu tajumist? Ja kuidas seostub hirm universumi lõpmatusega?

Neuroteadus ja hirm

Hirm ei ole lihtsalt emotsioon. See on keeruline neurokeemiline protsess, mis toimub meie ajus. Kui me kohtume ootamatu või ohtliku olukorraga, hakkab meie aju kohe tööle, et mõista ja reageerida sellele stiimulile.

Kõigepealt aktiveerub ajus mandeltuum, mis on seotud emotsioonidega. Aju „hindab« olukorda ja otsustab, kas reageerida ärevuse või rahuloluga. Kui oht on tõeline, vabastab mandeltuum kiiresti keemilised signaalid, mis käivitavad „võitle või põgene» reaktsiooni. See protsess on nii kiire, et sageli tunneme hirmu enne, kui oleme jõudnud olukorda analüüsida.