Tõnis Kahu: hirmu hetk 1960. aastate rokk-kultuuris

Foto: Andre Taal; fotograaf Enlil Sonn

Üks võimalus popkultuuri mitte tõsiselt võtta oleks see, kui me ignoreeriksime pragusid tema fassaadis, katkestusi tema voolujoonelises liikumises ning ei tahaks teada, mida ta meile ütleb. Just kultuur tervikuna, mitte üksikud muusikud või lihtsalt mitmesugused hääled avaliku ruumi esiplaanil. Ja et kuhugi jõuda, tuleb küllap ka spekuleerida, tõmmata punktiirseid ühendusjooni sinnagi, kust need kohe välja ei paista.

Ma teen katset ja lähen hirmu teemat vaatlema 1960-ndate rokkmuusika juurde. See nõuab selgitust. Põhjusel, et kuni teatud hetkeni oli kogu lugu rokkmuusikast püütud rääkida lärmaka võimuletõusu ja triumfi keeles. Rokkmuusika oli noor, tema kõne oli kirglik ja seksuaalne ning tal oli õnnestunud kasutusele võtta terve hulk koode afro-ameerika muusikast ilma nende tegeliku (ja konfliktse) päritolu kohta midagi küsimata.

Ent too „teatud hetk“, mida mainisin paar rida tagasi, ometi saabus ning tulid ka küsimused. Rokkmuusika muutus täiskasvanumaks ja vastutustundlikumaks, sealtpeale saame rääkida hirmudest, mis sellesse kultuuri pesa tegid – näiteks hirmudest hedonismile paratamatult vastanduva surelikkuse ees. Tegelikult toimus ikkagi midagi keerulisemat – toosama kalduvus romantilise triumfi poole kutsus esile üha mastaapsemaid lubadusi muuta ennast ja maailma ning hakkas toituma ideest, et kaalul on midagi väga erilist.