Sohvi Saar: hirm või hoopis ärevus?

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Hirm, inimeste ja ka loomade üks põhiemotsioonidest, kannustab tajuma iseend ja ümbrust, hindama adekvaatselt olukorda, end kaitsma ja hoidma. Hirm käsib meil astuda samm tahapoole, kui seisame kõrge serva äärel, manitseb valima suurt valgustatud teed pimeda kõrvaltänava asemel. Hirmu tõttu hoidume paitamast haukuvat ja urisevat koera. Keeruline on ette kujutada kedagi, kes ilma hirmutundeta kaua vastu peaks. Hirm on vajalik, hea ja eesmärgipärane. Kuid kui küsida inimestelt hirmu kohta, seostub see tihti teistsuguste olukordade ning märksõnadega. Märkamatult, kuid jõuliselt on asendunud hirm paljude mõtteis ärevusega. Ometi ei ole hirm ja ärevus sünonüümid. Mis siis on nende vahe?

Nagu öeldud, on hirm loomulik ja vajalik. Hirm on organismi reageerimine konkreetsele hoiatavale ja ohtu kujutavale stiimulile, olgu selleks kuri koer, kõrge serv, pime tänav või midagi muud. Seega me reageerime, mis tähendab laias laastus, et keha valmistub ohuks või rünnakuks. Veresooned ahenevad, südametöö ja hingamine kiirenevad, aju saadab kehale ergutavaid hormonaalseid signaale, mis kõik on vajalik organismi valmisolekuks, olgu see siis põgenemine, võitlemine, tardumine või mõni muu reaktsioon. Ärevuse puhul hakkavad aga tööle mitmed hirmureaktsioonid, kuigi otsest stiimulit ei olegi. Vastupidiselt hirmule, mis aitab olukorda ja ohtu adekvaatselt hinnata, häirib ärevus reaalsustaju.