Sven Tamming: koha nimi võikski olla kodu

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Hirm sünnitab hirmu. Sinna on läinud kõik, mis püha. Ja vähem püha. Ja kogu ülejäänud elu. See, mis eluks vajalik. Isekas ego on endale võtnud selle, mis kuulub talle. Aga väike laps mu sees on lõksus. Hirmul. Lõhub ja laamendab. Ja nõuab igaõhtust hällilaulu. Ma ei saa talle seda keelata. Oma liha ja veri ju.

Olen teda püüdnud lepitada. Lahjemaga. Ja mitte nii väga lahjaga. Koos loendamatu koguse valuga on ta voolanud mu veenides. Südame suunas. Kuni sinna enam midagi alles ei jäänud. Peale hirmu. Peale elu selgelt tajutava hapruse. Tema hella hinguse. Ja mu enda sosinate, mis süüdlasliku silmakirjalikkusega sundisid mu silmad päeva lõpuks peeglisse. Kust kõik alguse sai? Sa läksid. Jälle. Nagu alati. Ja mina seisin.

Ma seisan aasta hiljem seal, kust kõik alguse sai. Paanika. Ärevus. Häired kõikvõimalikes vormides. Kõikides võimalikes. Ja vähem võimalikes. Seisan. Samas kohas. Samas poosis. Sama püüdliku lodevusega püüan sõnu paberile vedada. Neidsamu, mida te hetkel loete. Olen ilmetum kui pühakirja kaanepilt. Nagu elustamisaparaadi puruksnäritud juhe. Nagu eutanaasiavahendite flaamikeelne instruktsioon. Ja hirmust halvatud. Klahvid higiste näppude all, mis kontrollimatult rappuvad. Armutu amplituudiga.