Sven Tamming: koha nimi võikski olla kodu

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

• Ma mõistan Jumalat jungilikult, kirjutab Sven Tamming.

Hirm sünnitab hirmu. Sinna on läinud kõik, mis püha. Ja vähem püha. Ja kogu ülejäänud elu. See, mis eluks vajalik. Isekas ego on endale võtnud selle, mis kuulub talle. Aga väike laps mu sees on lõksus. Hirmul. Lõhub ja laamendab. Ja nõuab igaõhtust hällilaulu. Ma ei saa talle seda keelata. Oma liha ja veri ju.

Olen teda püüdnud lepitada. Lahjemaga. Ja mitte nii väga lahjaga. Koos loendamatu koguse valuga on ta voolanud mu veenides. Südame suunas. Kuni sinna enam midagi alles ei jäänud. Peale hirmu. Peale elu selgelt tajutava hapruse. Tema hella hinguse. Ja mu enda sosinate, mis süüdlasliku silmakirjalikkusega sundisid mu silmad päeva lõpuks peeglisse. Kust kõik alguse sai? Sa läksid. Jälle. Nagu alati. Ja mina seisin.

Ma seisan aasta hiljem seal, kust kõik alguse sai. Paanika. Ärevus. Häired kõikvõimalikes vormides. Kõikides võimalikes. Ja vähem võimalikes. Seisan. Samas kohas. Samas poosis. Sama püüdliku lodevusega püüan sõnu paberile vedada. Neidsamu, mida te hetkel loete. Olen ilmetum kui pühakirja kaanepilt. Nagu elustamisaparaadi puruksnäritud juhe. Nagu eutanaasiavahendite flaamikeelne instruktsioon. Ja hirmust halvatud. Klahvid higiste näppude all, mis kontrollimatult rappuvad. Armutu amplituudiga.

Meeleheitehommikutel taban kuskilt kuuldud fraasi: olen Jumalast ilma jäetud. Temast kui hoolitsevast vanemast. Sellisest Jumalast, nagu mina teda mõistan. Aga ma mõistan teda jungilikult. Hirm üksinduse ees on selline, et ma otsin valgust kõikjalt, mis mu varju kontrollimatu kirega üle kallaks. Soov olla jälle tagasi. Olla iseenda originaalversioon. See, mis on kaotsi läinud. Ja leitud taas. Tunnen end kohmaka koopiana. Ilmetu imitatsioonina millestki, mis peaksin olema mina. Või äkki polegi armastus see, mis mu üksindusse kätketud hirmu lunastab? Äkki valetan endale? Tunnen ma ennast üldse piisavalt? Inimesed muutuvad. Maailm muutub. Jääb vaid müüt? Meie kõigi ühine müüt? Ühine hirm? See, mis meist ja maailmast kinni hoiab. Vaata oma suurimale hirmule otsa. Sulata silmad sinna kõige sügavamale sisemisse. Selle põrgu surnupealuudega pihustatud seintele. Ja siis kaotab su hirm oma jõu. Oled iseendaks saamas. Või vähemalt oled teel.

Meeleheitehommikutel taban kuskilt kuuldud fraasi: olen Jumalast ilma jäetud. Temast kui hoolitsevast vanemast. Sellisest Jumalast, nagu mina teda mõistan. Aga ma mõistan teda jungilikult. Hirm üksinduse ees on selline, et ma otsin valgust kõikjalt, mis mu varju kontrollimatu kirega üle kallaks. Soov olla jälle tagasi. Olla iseenda originaalversioon. See, mis on kaotsi läinud. Ja leitud taas. Tunnen end kohmaka koopiana. Ilmetu imitatsioonina millestki, mis peaksin olema mina.

Korraga keerleb kogu kosmos miljonivärvilise väädina mu kudedega kokku. Kas katsun seda õudust ja samas kõige kirkamat, eeterlikult puhast selgust sõnadesse paigutada? Kui selle mõju lõpuks lahtuma hakkab, siis tean, et ma ei karda enam kunagi. Sest kõik on üks. Kõik. Enam kunagi ei ole mul hirmu. Sest olen nüüd koos Sinuga. Kuigi Sind ei ole siin. Pole kunagi olnud. Ja ometi oled Sa minuga. Minu sees. Sina oledki mina. Ja mina Sina. Oled täiuse tumm kaja, juhuse pime peegeldus, igatsuse leebe lunastus. Tunne on nagu kodus. Oma kodus muidugi. Ainult... kodusem. Kodu võikski olla koha nimi. Kas hirm on ainult tumm sõna mu suletud silmade surnud kangal? Kuidas ühendada müstiline kogemus igapäevase lohutusega? Mu hirm on selles, et igatsen taga kaduma läinud täiuslikku harmooniat.

Ärkan. Märkan. Argipäeva ametlik abikaasa. See, kellele ma vandusin igavest truudusetust. Mu Jumal on läinud, aga kakofooniasse klammerdunud kohmakas rütm raiub kellegi korteris, alati võõras, alati. Sina aga lamad siin mu kõrval, Su keha peegeldamas kariibikarva vannitoaklaasilt, Sa lamad ja sosistad sõnu. Suuri sõnu, suuremaid kui mina... ja mulle see meeldib. Lodeva kirega sütitad Sa vaevukuuldavalt pooltoonid ja varjundid, sütitad mu keha süütuse. Sõnad pihustuvad liisunud õlle- ja higisegusesse õhukokteili. Lõpuks venib kõik vaid vaikivaks vaenuks. Etteaimatavad hommehommikused fragmendid surmigavate fantaasiasööstude vahel keerutavad kaootilisi kaadreid kellestki, kes saaks mind aidata jälle iseendaks saada. Jah, su nimi on nüüdseks söövitatud mu südameseinale. See on graveeritud süüdlasliku silmakirjalikkusega sinna sügavale, ülejäänud sajaviiekümne kahe vahele.

On neljapäev vastu esmaspäeva. Ja tema on üheksateist. Abituurium. Kümnes veebruar. Veevalaja. Liiga sentimentaalne. Loominguline. Ekstravertne. Meil pole lootustki. Suhteks ma mõtlen. Mitte mingisuguseks suhteks. Püsisuhteks. Püsivamaks kui kuus tundi.

Hirm on valelik väike jõnglane. Ma tean ju tõde. TEAN. Nüüd tean. Ei. Elu ei ole unenägu. Taevas on tavaline piiripunkt. Armastus on lihtsalt meditsiiniline müüt. Palvetan täis õudu. Jumal on täiuslik. Tema on. Olen imitatsioon. Kohmakas koopia. Ta ei saanud teisiti. Jumal. Täiuslikkus kohustas. Mul on hea. Hetkel on. Turvaline. Ma ei karda. Sest olen koos Sinuga.

Hirm sünnitab hirmu. Sellesse lausesse on läinud kõik mis püha. Ja mitte nii väga püha. Asjad, mis on vajalikud – eluks, elusaks eluks, eluks elu sees. Mu hirmud on haagis mu isekuses. Ego ei lase neid lahti. Haavatud laps mu sees on lõksus. Lõhub ja laamendab. Ma pean ta iseendaga lepitama. Mul on hirm nii muutuda kui samaks jääda. Mul on hirm. Et hüljata hirm, on vaja midagi suuremat. Midagi, mis seoks meid lahti. Laseks meid vabaks.

Kardan sõnade taha. Kardan, et nende taga pole tähendust. Kardan, et ei leia lohutust selles Jumala loodud loos, ei leia lunastust ei maailma ega iseenda tõeliste tunnetega, mis ennast „minu“ küljest lahti ei lase. Hirm on justkui külaline tulevikust ja minevikust. Samaaegselt. Kardan kaotada iseennast, veel rohkem kardan leida oma tõelise mina. Hirm peidab end kõige kummalisematesse, kõige grotesksematesse vormidesse. Peidab salaja ja teadvustamata. Peidab end teel selleni, kes kardab üksindust.

Kellest hoolida, kelle armastusse kaotades seda valu vaigistada, et veidigi väheneks see virr-varr, kus päevade riismed rammivad end ronkmustadesse sügisöödesse ja ööd avanevad kahkjasse kuldkollasesse aovalgusse. Ärkamistest saavad märkamised. Aimdustest vähem ähmased aimdused. Kaugustest lähedused. Kui ütled, et armastad mind. Ma armastan seda armastust. Seda kolme sõna. Ja Sind. Sinu armastust endas. Armastan seda hetke, mil Su häälest hüübib jonnakalt vaikivasse helitapeeti armastus, mis ei esita tingimusi. Aga ta esitab alati, see on justnagu ilusa lõpuga muinasjutu viimane sõna... Jumala juuksepahmakast parkettpõrandale kukkunud neoonroosa juuksekumm, mõne ammu unustatud lasteraamatu tegelase alter ego. Nii palju jääb ridade vahele, seda, mida isegi Freud välja ei kaevaks.

Hirm sünnitab hirmu. Sellesse lausesse on läinud kõik mis püha. Ja mitte nii väga püha. Asjad, mis on vajalikud – eluks, elusaks eluks, eluks elu sees. Mu hirmud on haagis mu isekuses. Ego ei lase neid lahti. Haavatud laps mu sees on lõksus. Lõhub ja laamendab. Ma pean ta iseendaga lepitama. Mul on hirm nii muutuda kui samaks jääda. Mul on hirm. Et hüljata hirm, on vaja midagi suuremat. Midagi, mis seoks meid lahti. Laseks meid vabaks.

Aga kui me täidame teineteist vaikusega. Lihtsalt. Sulame koos kosmosetolmuks. Taandume taevalaotuse tagaserva. Suletud silmade surnud kangal heiastuvad vaid Sina ja Mina ja maailmakõiksuse headus. Selle kõige eeterlikum hingus. Inglina hingab ta meid kui sügishommikuse halla habrast hellust. Sõnad? Täielik vaikus. Seda pole kuulda. Seda on näha. Ja Sind. Kuigi silmad on endiselt suletud. Igavesest ajast igavesti. Ja üks päev peale. Suurim armastus pärast Romeot ja Juliat. Viissada aastat tühimikku tuli ju täita.

Mu ainus hirm on see, et äkki tuleb aeg, kui mul pole enam hirmu.