juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: kordaläinud katse
21. oktoober 2023, 04:30
1953. aasta 4. mail ulatas närviline Osmond Aldous Huxleyle meskaliini vesilahuse. „Kuigi selleks ajaks olid Smythies ja Osmond hakanud taipama, et meskaliini kogemus on midagi sootuks enamat kui tavaline psühhoos, ei vähendanud see ohtu, et järgmised kuus tundi võivad katsealusele kujuneda täiesti põrgulikuks. Osmondile ei pakkunud erilist rõõmu väljavaade saada kuulsaks inimesena, kes ajas hulluks Aldous Hulxley,“ kirjutab oma suurepärases raamatus „Storming Heaven: LSD and the American Dream“ USA kirjanik Jay Stevens.
Katse läks korda. Huxley kirjutab selle tulemustest oma pikemas essees „Taju uksed“, mille pealkiri pärineb Inglise müstilise luuletaja ja kunstniku William Blake’i loomingust. „Blake ründas „teadusliku maailmavaate“ vundamenti ennast,“ ütleb Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Poola luuletaja Czesław Milosz raamatus „Ulro maa“.
Sõna „psühhedeelikumid“ võlgnemegi Humphry Osmondile – Huxleyst paarkümmend aastat nooremale Briti psühhiaatrile, keda huvitasid skisofreenia põhjused, sümptomid ja ravi. Elu viib Osmondi Londoni prežtiisses St. George’i haiglas kokku värvika noore residendi John Smythiesiga, kelle arvates kuulub skisofreenia pigem metafüüsikute kui psühhiaatrite pädevuspiirkonda. Põhja-Ameerika indiaanlaste püha taime peioote-uimakaktuse psühhoaktiivse toimeaine meskaliini juurde juhatas Osmondi noor resident. „Kui ta esialgne jahmatus taandus, hakkas Osmond mõtlema oma eksperimendi filosoofilistele tagajärgedele,“ kirjeldab psühhiaatri enda esimest kogemust meskaliiniga Jay Stevens. Kui see, mida me peame objektiivseks reaalsuseks, on nii habras, et 400 milligrammi meskaliini selle minema pühib, siis võib-olla oli Bergsonil ikkagi õigus?
„Henri Bergson julges kahelda seal, kus kõik kahtlejad vagalt uskusid,“ ütleb 1927. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi kohta Will Durant. 1896. aastal ilmunud raamatus „Aine ja mälu“ väitis Bergson, et mälu jäljed ei asu meie peas, vaid see levib ajas ilma materiaalsete kandjate abita. Vähem kui sada aastat hiljem pidi bioloog Rupert Sheldrake liigse huvi eest Bergsoni ideede vastu Briti teadusliku establishment’i liikmekaardi lauale panema („Tempel ajas“; TT#11, 8.21). 1981. aastal ilmunud raamatus „Uus eluteadus“ tuli Sheldrake välja morfilise resonantsi teooriaga, mis ütleb lahti moodsa teaduse ühest peamisest metafüüsilisest oletusest – teadvus (ja mälu) on inimaju elektrokeemiliste protsesside kõrvalsaadus („Igapäevased müsteeriumid“; TT#34, 9.23). „Sheldrake eelistab maagiat teadusele ning see tuleb hukka mõista samal viisil, nagu mõisteti hukka Galileo. Ja ka samal põhjusel – see on ketserlus,“ kirjutas ajakirja Nature tollane peatoimetaja John Maddox oma juhtkirjas, millega Sheldrake’i de facto ekskommunikeerimise otsus teatavaks tehti.
21. sajandi esimese veerandi lõpus kõlavad Sheldrake’i vaated tükk maad vähem ketserlikena kui poolsada aastat tagasi. Tänases lehes intervjueeritud USA psühholoogi Dean Radini sõnul on tuul viimase viie aasta jooksul märkimisväärselt pöördunud. „Üha enam moodi läinud teadvuseuuringud on seadnud materialistliku maailmavaate järjest suurema kahtluse alla. Lisaks puhtakujulisele idealismile otsitakse alternatiive ka panpsühhismist ja kaheaspektilisest monismist. Need ideed on tulnud peavoolu ja nendest saab nüüd rääkida, ilma et sust kohe naerualune tehtaks. See on olnud suur ja kiire muutus,“ ütleb ta.
Radini arvates hakkab aegamisi kuju võttev uus paradigma rajanema põlisrahvaste ajakohastatud animistlikul maailmavaatel, mis rõhutab kõigi nähtuste ja asjade olemuslikku ühtsust ja läbipõimitust. Suurtest lääne mõtlejatest on animistlikku maailmatunnetust kõige meeldejäävamalt väljendanud 3. sajandil pKr elanud uusplatonistlik filosoof Plotinos oma kuulsa kolmesõnalise fraasiga „Kõik hingab koos“.
...
„Me oleme selles kõiges koos“ – see on tõdemus, mille üha kurjakuulutavamalt kõlavad sõjauudised tuumarelvade ajastul meile päev-päevalt lähemale toovad. Võib-olla selles rindeuudiste sügavam metafüüsiline tähendus ongi?