/nginx/o/2023/10/20/15666995t1hda0a.png)
Transhumanism on käesoleval tehisintellekti tõusuajal päevakohane, kuid inimeste teadlikkus sellest kipub olema piiratud ja primitiivne. Enne San Francisco lahe äärde kolimist arvasin, et transhumanism piirdub väikese kogukonna fantastiliste ebarealistlike ideedega, kuid viimase aasta jooksul Ränioru kõrval elades olen tundnud transhumanismi kütkestavat jõudu ning täheldanud selle polariseerivat ja dehumaniseerivat mõju ühiskonnale.
Transhumanism rajaneb Max More’i ekstropistlikul ideoloogial, mis eemaldub humanismist ning peab inimlikke võimeid vigasteks ja piiratuiks. Transhumanistid üritavad kõrvaldada inimese „kitsaskohad“ NBIC tehnoloogiatega (nano-, bio- ja infotehnoloogia ning kognitiivne teadus), mis ei piirdu vaid bioloogiliste ja intellektuaalsete piiride laiendamise ning eluea pikendamisega, vaid võimaldavad lausa uusi tajuvõimalusi. Transhumanism käsitleb inimest pelga andmetöötlusmasinana, mis lihtsustab reaalsuse infoks. Nagu on öelnud Douglas Rushkoff: transhumanism näeb inimlikkust kui probleemi, mitte eelist, ning tehnoloogiat kui ainuõiget täiuslikku lahendust.