Marju Kõivupuu: #33 Elekter ja inimene

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (esmatrükk 1938) saadab Peetrus Vanapagana põrgust maa peale, et ta saaks seal sureliku inimesena Põrgupõhja Jürkaks transformeerudes õndsaks. See apokalüptilise varjundiga eshatoloogiline eksperiment on tarvilik, et selgitada välja, kas tõesti on jumal oma loomistöös äpardunud, nii et inimesel polegi võimalik ses ajalikus elus õndsaks saada või hoopis äparduvad inimesed oma eluga ise.

Sest juhul, kui inimese loomine on lootusetult ebaõnnestunud, mis õigusega saadetakse osade inimeste hinged pärast surma põrgusse? Sellisel juhul oleks mõistlik lasta inimsool sootuks hävineda ning saata kõikide nende hinged tagasi sinna, kust nad on tulnud, ning taevas ja põrgu likvideerida.

Vanapagan on senikuulmatu eksperimendiga nõus, sest põrgu vajab päästmist. Ainult lihtinimese kombel suremisest keeldub ta otsustavalt. Vanapagan ei kuulu surelike kilda, järelikult ei saa ta ka jumala loodud inimese kombel hinge heita. Küll võib ta vajaduse või soovi korral muuta oma kuju ja välimust, elada üle tulesurma ja põgeneda siitilmast musta kassi või mõne teise olendina tagasi sinna, kuhu ta tegelikult kuulub, saatjaks öhe kaduv sinine suitsujutt.