Tõnu Trubetsky: üliinimene: inimkonna tulevik või fantaasia?

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Nietzsche üliinimene

Üliinimene on mõiste, mille tõi esmakordselt avalikkuse ette filosoof Friedrich Nietzsche oma teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“ (1885). Nietzsche üliinimene on suuteline ületama traditsioonilisi moraali- ja väärtusnorme ning järgima ainult iseenda loodud väärtusi, ta ei allu massikultuuri survele ning suudab kujundada omaenda saatust.

Teine oluline üliinimese kontseptsioon pärineb transhumanistlikust liikumisest, mille pooldajad usuvad, et üliinimest on võimalik luua tehnoloogiliste ja bioloogiliste uuenduste abil. See propageerib näiteks aju ja arvuti liideste, geenimuundamise ja tehisintellekti integreerimist inimese kehasse.

Filosoofide ja kunstnike jaoks on üliinimene tähistanud täiuslikku inimest, erakordsete võimetega indiviidi või inimkonnast kõrgemale arenenud olendit. „Nõnda kõneles Zarathustra“ on selle mõiste populariseerimisel mänginud väga suurt rolli. Nietzsche nägi oma üliinimeses radikaalse elujaatuse väljendust. See ületas nihilismi, sest suutis luua uusi, elukõlbulikke väärtusi, mis olid vastandiks hävinud või eitatud väärtustele, nagu näiteks igavesed moraalinormid. Üliinimene oli Nietzsche jaoks ka eneseusu, enese teadliku jaatamise kehastus.