Aleksandr Popov: Hasta la vista, Tše-Burator!

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Andres Mets

Sel suvel kogesin ma nietzschelikku sügavikku mind aplalt piidlemas. See polnud maalitud näoga kloun, üritamas punnpõskset paksukest poisiklutti minu mõranenud lapsepõlveulmadest enda juurde torustikku meelitada. See ei olnud ka lummavalt laulev merineitsi, kes mind endaga vetevoos sidus. See oli üks parajalt paks kiilaspea, kes ebaühtlaselt asetsevate kõrvalestade vahel väljajoonistuval lõualuul samblana kasvavat habemepuhmakat siludes irvitades muigas: „Mina olengi mitte keegi!“

Lapsepõlve radadelt on minu mõranenud maailmapildi jäänuseid talletavasse ajusagarasse jäädvustunud erinevaid kummastavaid kogemuste diapositiive. Pruun kaisukaru, kelle äratulnud silmanööbi ema tagasi õmbles. Kahekordse paneelmaja ees seisev vanker, kus vanemate väidete kohaselt oli suur üllatus (ma arvasin, et kassipoeg...), milleks osutus mu noorem vend, kellel oli meeletult tugev haare nagu mu suur kõrv tunda sai. Tööreisilt naasnud isa poolt toodud mänguasjad, mida sai ainult „erilisest poest“ (toona olime hoopistükis teises liidus...).