juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: mõra raudpuuris

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Buddha ei kirgastunud doktoriõpingute käigus ja Jeesusel puudus magistrikraad,“ ütleb tänase lehe intervjuus briti bioloog Rupert Sheldrake. Mina jätsin oma doktoriõpingud pooleli Buddhast hiljem ja erinevalt Jeesusest on mul ka magistrikraad. Seetõttu on õpitu unustamine võtnud kauem aega ja vaeva.

Olen sellest protsessist kirjutanud varemgi (vt nt „Baconi pankrott“; TT#30, 4.23). Imestan iga päev üha rohkem, et ma olen elus. Ilma YouTube’ita, mille kaudu hakkasid minuni tasapisi jõudma kroonukirikust hälbivad mõtlejad, oleksin end varem või hiljem pakkumiskõvera otsa üles poonud või nõudluskõverast alla hüpanud. Olen selles täiesti veendunud.

„Pole ime, et valdavaks psüühikahäireks ilmalikus läänes on tänapäeval depressioon – massiivne depressioon,“ jätkab Sheldrake teisal, „miljonid ja miljonid inimesed tarvitavad antidepressante. Ja kuna meie maailmavaade on niivõrd depressiivne, siis pole see just eriti üllatav.“ Paradoksaalsel kombel serveeritakse meile antidepressantide turu eksponentsiaalset kasvu teaduse ja tehnoloogia järjekordse edusammuna. Toronto Ülikooli professori Edward Shorteri sõnul lükkas Thorazine’i turuletulek 1950. aastatel psühhiaatrias käima revolutsiooni, mille mõju võib võrrelda penitsilliini kasutuselevõtuga üldmeditsiinis („Idealistlik meelerohi“; TT#6, 2.21). Kui see on nii, siis miks on depressioon aina kasvavaks terviseprobleemiks? „Võiks ju arvata, et kui Prozac ja muud teise põlvkonna psühhiaatrilised ravimid on niivõrd tõhusad, peaks abivajajate hulk olema järsult vähenenud,“ arutleb USA meditsiini- ja teadusajakirjanik Robert Whitaker äärmiselt asja- ja ajakohases raamatus „Anatomy of an Epidemic: Magic Bullets, Psychiatric Drugs, and the Astonishing Rise of Mental Illness in America“ (2010). Tegelikkuses on asi täpselt vastupidine. Psühhofarmakoloogilise revolutsiooni käigus on vaimse tervise probleemide all kannatavate inimeste arvukus sööstnud stratosfääri.

„1990. aastatel avastasin ma Stanislav Grofi ja hakkasin lugema tema LSD psühhoteraapia uuringute kirjeldusi,“ meenutab Charles Eisenstein suurepärases podcast’is Harvardi arstipaberitega tervendaja Mellody Hayesiga. „Loetu tagajärjel kaotasin ma peavoolu viimase usu. Tõsiasi, et nii võimas ravim on ebaseaduslik, mõistis mu silmis hukka kogu meie tsivilisatsiooni ja ühiskonna. Kuidas ma saan usaldada meie tervishoiuametnikke ja poliitikuid, kui ravimid on ebaseaduslikud ja mürkidest on saanud ravimid?“

Seda üllatavam on uudis, mis tabas meid läinud suvel maailma kuklapoolelt. Nimelt legaliseeris Austraalia esimese riigina maailmas psühhedeelikumide kasutamise vaimuhaiguste ravis. Alates 1. juulist tohivad litsentseeritud psühhiaatrid anda MDMA-d posttraumaatilise stressi ja psilotsübiini raske depressiooni all kannatavatele patsientidele. Luba tuli mõistagi terve rea lisatingimustega, millest kõige piiravam on uue teraapia eeldatav kulu (tuhandetes dollarites), aga see on minu arvates viimase kaheksakümne aasta kõige kaalukam healoomuline poliitiline otsus. BBC pidas oma uudises vajalikuks mainida, et luba anti väga kaalukate huvigruppide tugevale vastuseisule vaatamata. Minu arvates on Austraalia valitsuse otsus märk sellest, et meid kõiki surnuks pigistavasse raudpuuri on tekkinud esimene lootustandev mõra.

Suur saksa sotsioloog Max Weber võttis üle-eelmisel sajandivahetusel kasutusele mõiste stahlhartes Gehäuse, mis tähistab minu arusaamist mööda ratsionalistlike liikumiste mõju alla sattunud lääne haridussüsteemi. Asi hakkab pihta ülikoolidest ja sellest, milliste filtrite vahendusel me reaalsusega suhtleme. Põhiprobleemi on kõige lihtsam selgitada 13. sajandi frantsiskaani teoloogi püha Bonaventura kolme silma kujundi abil, selgitas meile lehe 31. numbris Scientific and Medical Networki programmi direktor David Lorimer. Bonaventura sõnul on meil meelte silm, analüütiline silm ja kontemplatiivne silm.

Me peame avama kolmanda silma, sest ilmutus tuleb sealt.