intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Rupert Sheldrake'iga: igapäevased müsteeriumid

Eelmisel kuul ilmus kogumik „Kõik hingab koos“, mis võtab ühtede kaante vahele kokku Tähenduse teejuhtide kahe esimese hooaja kakskümmend üks intervjuud. Isikunimede registri järgi on raamatus sagedasti mainitud Aristotelest, René Descartes’i, Charles Eisensteini, Stanislav Grofi, James Hillmanit, Carl Gustav Jungi, Immanuel Kanti, Martin Lutherit, Jordan Petersoni, Platonit, Plotinost, Richard Tarnast ja Alfred North Whiteheadi. Konkurentsitult kõige tihedamini tuleb ette aga 1942. aastal sündinud inglise bioloogi Rupert Sheldrake’i nimi. See on ootuspärane, sest mu viimase viie aasta jooksul toimunud paradigma vahetuses on Sheldrake’il olnud igasuguse kahtluseta võtmeroll („Me ei ole siin üksi“; TT#33, 8.23).

Selle lehenumbri märksõna on ilmutus. Rupert Sheldrake’i tunniajane loeng „Taasavastades Jumalat“, millele ma sattusin 2018. aasta suve hakul, oli minu jaoks ilmutus. Selleks ajaks oli Edmund Burke’i Selts olemas olnud juba pea kaks aastat. Jordan Petersoni mõjul olin ma jõudnud Jungini ja see lõi Sheldrake’i loengu jaoks soodsa pinna. Ilmutuslik ei olnud mitte niivõrd ettekande põhiosa, nii silmiavav, humoorikas ja kaasahaarav kui see ka polnud, vaid sellele järgnenud küsimuste ja vastuste plokk. Kohe pärast loengu lõppu küsis üks naishääl: „Ma ei taha teid küll teisele teemale juhatada, aga mis juhtub teie arvates meiega siis, kui me sureme?“ Vastus ei võta kaua: „Hästi, ma ütlen teile, mis ma arvan. Loomulikult ei saa see olla lõplik vastus teie küsimusele, see on tõesti vaid minu arvamus. Ma arvan, et kui me sureme, säilib meil võime näha unenägusid, kuid me ei suuda enam üles ärgata.“

See oli rabav vastus, mis tekitas suure hulga järgmisi küsimusi. Nende otsingul on põhjalikult muutunud mu arusaamine endast ja ümbritsevast. Kui unenäod peaksid peale surma tõesti edasi kestma – ja kas nad seda teevad või mitte, ei tea isegi meie teadusnõukogu –, muutuvad paljud iganenuks peetud tõekspidamised ühtäkki ülimalt päevakajalisteks ja asjakohasteks. Seetõttu oli see lühike lause mulle nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt tohutult tähendusrikkam kui sadu tunde tuima filosoofilist raiumist. Inimesed on erinevad, teistel on teised laused ja teised ilmutused, aga minu oma on just selline.

Aasta hiljem tutvusin ma Sheldrake’iga isiklikult ning olen pärast seda teinud temaga neli intervjuud. 2019. aasta detsembris Hampsteadis salvestatud usutlus ilmus Postimehes („Meil on kultuur, kus kõike peetakse õiguseks ja enesestmõistetavuseks“, 21.12.19). Teine ilmus 2020. aasta septembris Edasis („Peame hakkama suhtuma universumisse kui organismi, mitte kui masinasse“) ja kolmas Tähenduse teejuhtide 11. numbris („Tempel ajas“, 9.21). 2020. aasta kevadel pidas Sheldrake EBS-is interneti vahendusel kolm loengut: „Looduse tagasitulek“, „Teadus ja vaimne praktika“ ning „Morfiline resonants“. Esimene neist andis pealkirja 2021. aasta kevadel asutatud kursusesarjale, milles me tutvustame uue paradigma eestkõnelejaid. „Looduse tagasituleku“ kolmas hooaeg oli pühendatud Rupert Sheldrake’i raamatule „Seitse eksperimenti, mis võivad muuta maailma“. Samasse perioodi jäävad ka mu tõlgitud raamatud „Teadus ja vaimne praktika“ ning „Kuidas minna edasi“, milles Sheldrake tutvustab ühtekokku neljateist vaimset praktikat, mis on ühised kõikidele maailma religioonidele.

„Ma ei taha teid küll teisele teemale juhatada, aga mis juhtub teie arvates meiega siis, kui me sureme?“ Vastus ei võta kaua: „Hästi, ma ütlen teile, mis ma arvan. Loomulikult ei saa see olla lõplik vastus teie küsimusele, see on tõesti vaid minu arvamus. Ma arvan, et kui me sureme, säilib meil võime näha unenägusid, kuid me ei suuda enam üles ärgata.“

Neljandale intervjuule andis tõuke Sheldrake’i ja hispaania neuroteadlase Alex Gomez-Marini artikkel „The Nature of Visual Perception: Could a Longstanding Debate Be Resolved Empirically?“, mis ilmus ajakirja The Journal of Mind and Behavior selle aasta kevadnumbris. „Põhjus, miks ma keskendun oma töös palju igapäevastele müsteeriumidele, peitub selles, et valdav osa teadlasi nimetab neid paranormaalseks,“ ütles Sheldrake intervjuus Russell Brandiga. „Minu seisukoht on see, et need ei ole sugugi paranormaalsed, vaid harilikud igapäevanähtused. Paranormaalne on hoopis väide, et neid asju ei ole olemas. Väide, millele pole muud tõendust kui ideoloogia.“ Need sõnad võtavad kenasti kokku nii äsjailmunud artikli kui Sheldrake’i pikaaegse teadlasekarjääri tuuma.

                                                         ...