Lea Edminster: argipäevane ilmutus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Anna Borunova

„Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.”

Johannese evangeelium 1:9

Ilmutusest rääkides muutub enamus meist ettevaatlikuks ning pigem küüniliseks. See ei ole sõna, mida võib meie igapäevases kõnes sageli leida. Sõnaga „ilmutus” assotsieerub meile enamasti midagi jumalikku, kõrgemalt poolt antud uut teadmist või mõistmist.

Sageli mõistame seda kui sõnumit, mis aitab meil tulevikuks paremini valmistuda. Mis aga juhtub siis, kui sellele sügavale ja suurekõlalisele sõnale lisada juurde midagi nii tavalist ja kulunut nagu „argipäev”? Kas on võimalik, et ilmutus võib saada teatavaks hoopiski tavapärasemalt ja loomulikumalt, kui oleme harjunud ootama? Kas on mõeldav, et ilmutus on olnud meiega koos kogu selle aja, kui meie seda otsisime ja igatsesime?

20. sajandi üks mõjukamaid teolooge Karl Barth arutles sügavalt ja süvendatult just jumaliku ilmutuse teemadel. Barthi järeldus oli see, et ilmutus ei ole ainult üks sõnum, teadaanne, vaid juba olemasoleva mõistmine ja äratundmine toimivas suhtes inimese ja Jumala vahel. Taani süstemaatiline teoloog Christine Svinth-Værge Põder arutleb artiklis ajakirjale „Kirik ja teoloogia” nii: „„Ilmutus“ ei tähenda Barthi terminoloogias jumalikku teadaannet, mis seejärel on staatiliselt olemas objektina, mille üle käsutada: „Palun väga, usu seda!“