Ramuel Tafenau: hoomamatu jõud

Copy
Artikli foto
Foto: Markus Tamm, fotograaf Carolina Tagobert

Helilooja Ludvig van Beethoveni mõttekäik „Muusika – see on veel kõrgem ilmutus kui igasugune tarkus ja filosoofia“ toob esile muusika võime olla üks vähestest nähtustest, mis suudab tundeid ja emotsioone edasi kanda ka siis, kui sõnadest ja tegudest ei piisa. Tarkus ja filosoofia pakuvad küll raamistikku maailma mõistmiseks, kuid muusika omab erakordset võimet puudutada inimese emotsionaalset tuuma, ilmutades meis neid tundeid, emotsioone ja püüdlusi, mis sageli jäävad sõnade taha peitu.

Minu teekond muusika juurde sai alguse varajasest lapsepõlvest. Olen tänulik oma vanematele, kes lõid keskkonna, kus muusika kuulamine ja sellega tegelemine olid igapäevaelu normaalne osa. Tänulik olen ka selle üle, et minu jaoks muusika ei olnud siis ja ei ole tänini kohustus, vaid sellest on kujunenud väga teadlik ja loomulik osa minu olemusest — praeguseks olen jõudnud selgusele, et läbi muusika suudan ennast veel paremini väljendada, ja muusikas olla mulle meeldib. Varajases lapsepõlves diivanil põlvili muusikarütmis koogutamine tuli minu jaoks orgaaniliselt, selleks oli vaja vaid vanemad kööki saata ja panna elutoas CD plaat läbi „Estonia“ kõlarite mängima — lihtne ja loogiline! Ja need samad kõlarid on kodustuudios endiselt igapäevases kasutuses. Sarnaselt tolleaegsele väikesele Ramuelile annab muusika kuulamine ka praegusele minale lapseliku vabaduse uidata oma meeltes, luua seoseid muusika, mõtete ja tunnete vahel, õppida tundma ja avastama enda sisemaailma läbi helide võnkumise. Muusikast saadud emotsioon on minu jaoks nagu võti, mis avab uksed mu sisemaailma kambrikestesse, kust võib leida mõtteid ja tundeid, mis argipäeva saginas muidu tähelepanuta jäävad. See tunne on mulle märk sellest, et on olemas midagi suuremat kui minu maine eksistents.

Tagasi üles