Minu teekond muusika juurde sai alguse varajasest lapsepõlvest. Olen tänulik oma vanematele, kes lõid keskkonna, kus muusika kuulamine ja sellega tegelemine olid igapäevaelu normaalne osa. Tänulik olen ka selle üle, et minu jaoks muusika ei olnud siis ja ei ole tänini kohustus, vaid sellest on kujunenud väga teadlik ja loomulik osa minu olemusest — praeguseks olen jõudnud selgusele, et läbi muusika suudan ennast veel paremini väljendada, ja muusikas olla mulle meeldib. Varajases lapsepõlves diivanil põlvili muusikarütmis koogutamine tuli minu jaoks orgaaniliselt, selleks oli vaja vaid vanemad kööki saata ja panna elutoas CD plaat läbi „Estonia“ kõlarite mängima — lihtne ja loogiline! Ja need samad kõlarid on kodustuudios endiselt igapäevases kasutuses. Sarnaselt tolleaegsele väikesele Ramuelile annab muusika kuulamine ka praegusele minale lapseliku vabaduse uidata oma meeltes, luua seoseid muusika, mõtete ja tunnete vahel, õppida tundma ja avastama enda sisemaailma läbi helide võnkumise. Muusikast saadud emotsioon on minu jaoks nagu võti, mis avab uksed mu sisemaailma kambrikestesse, kust võib leida mõtteid ja tundeid, mis argipäeva saginas muidu tähelepanuta jäävad. See tunne on mulle märk sellest, et on olemas midagi suuremat kui minu maine eksistents.
