Richard Õunap: tähelepanu on reaalsuse võti

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Kõigil meil on hetki, mille kohta saame öelda, et need olid ühed elu defineerivatest momentidest. Tagantjärgi tundub, et just selles täiesti tavalises situatsioonis saabus taipamine, mille ajel võtsime vastu otsuse millegi suure ja olulise tegemiseks või muutmiseks. Kadestame inimesi, kellel on mõni asi õnnestunud, ja arvame, et nad olid õigel ajal õiges kohas. Tõenäoliselt oleme kõik iga päev nendes olukordades – õigel ajal õiges kohas. Ilmutused on meie argipäeva tavapärane osa ja nende märkamisele aitab palju kaasa ärgas meel, mis loob eelduse juhustest kinnihaaramiseks.

Ilmutus võib saabuda kõige ootamatumalt. Isiklikult kogesin seda kolm aastat tagasi koduaias suvise tööpäeva varahommikul ringi uidates. Olin oma eluga ummikusse sattunud ja nägin tulevikku läbi hallide filtrite. Teetass käes sirelipuud vaadates tuli väga selge taipamine. Tumedast olekust hoolimata (või just tänu sellele) sain aru, et kui soovin meelepärasemat tulevikku, siis pean mitmes valdkonnas oluliselt teisiti elama hakkama. Esmalt võtma vastutuse ja endale tunnistama, et mul on eelnenud ebaõnnestumistes oluline osa. Teiseks pidin aktsepteerima uut reaalsust. Sel hetkel käis minu sees klõps ning hoolimata sellest, et kohe ei olnud ilmselget põhjust suurelt rõõmustada, ei tundunud olukord ka enam kõige hullem. Filmiklassikast tuntud James Bondi 1967. aasta filmi pealkiri „007: Elad vaid kaks korda“ muutus minu jaoks reaalsuseks.