Andreas Koppa: Eedeni kroonika

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Kõik see, kuidas me enda ees olevat maailma tunnetame ja näeme, ilmutatakse mingil hetkel meie elus. Aga selleks, et see meisse ka jääks, peab see meisse kinnituma. Kui me hakkame mõistma, et ilmutustest tulenevad teadmised võivad määrata edaspidiste tsivilisatsioonide ja ühiskondade kurssi ning saatust, omandab selle sõna sisu olemuslikult määrava kaalu. Käsitledes ilmutust kui midagi, mis võib kuulutada elu, aga samas ka surma, ei võta me seda enam nii kergekäeliselt. Sellisena piibel ilmutust käsitlebki – kord saava ja kord hävineva algusena. Kuid mis on nüüdisaja nägemus ilmutusest – kas see on pelgalt unes nähtud maailma muutva startup’i idee või miski, millel on võime kujundada igat aspekti meie ühiskonnast ja elust.

Kogu meie ühiskond – minevik ja olevik – on täis ilmutusi tulevikuks, tarvitseb vaid piisavalt hoolikalt vaadata. Aga enamasti ei piisa ainult nägemisest, vaid kerkib ka küsimus, kuidas me nendega suhestume ja kas me edust uimasena paremat homset taga ajades neid ka meeles peame. Vana Testamendi aegsetel juutidel oli komme veeretada kive kohtadesse, kus Jumal oli ennast neile ilmutanud või juhtinud neid mõne võiduka sõjakäiguni. Kui teistele rahvastele võis see akt näida narrusena, siis juutide jaoks oli see määrava tähtsusega pidepunkt, mis tuletas neile meelde, kuidas Jumal oli neid ühes või teises olukorras juhtinud. See oli vastumürk inimmõistusele, mis kipub kergesti unustama imesid või õppetunde, mis nendega või nende rahvaga juhtunud on. Kui palju on meie tänases ühiskonnas alles jäänud pidepunkte, mille peale saaksime nõjatuda, kui tulevik näib ähmane?