intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu David Luke'iga: kolmas silm

„Moodsa vaimulaadi kriitiline kitsaskoht on oma loomult epistemoloogiline ja seetõttu peame väljapääsu otsima just siit,“ kirjutab USA kultuuriloolane Richard Tarnas raamatus „Õhtumaa vaimu passioon“, mille eestikeelne tõlge jõuab raamatupoodidesse veel selle suve lõpus. Teose epiloogis viib Tarnas jutu Gregory Batesoni „topeltlõksule“ – väljapääsmatule olukorrale, kus emalt saadud vastuolulised sõnumid tekitavad lapses skisofreenia. Batesoni sõnul rajaneb topeltlõks neljal oletusel: 1) kuivõrd lapsele on suhe emaga elulise tähtsusega, peab ta hindama emalt saadud informatsiooni võimalikult täpselt; 2) selgesõnaline informatsioon, mille laps emalt saab, on vastuolus mitteverbaalse „metainformatsiooniga“ (näiteks siis, kui ema sõnu „Kullake, sa ju tead, et ma armastan sind nii väga“ saadavad vaenulikud žestid ja pilgud); 3) lapsel ei ole võimalust esitada emale kirjeldatud vastuolusse selgust toovaid küsimusi; 4) laps ei saa suhtest lahkuda. Sellisel juhul peab laps Batesoni sõnul moonutama oma taju nii sisemisest kui ka välimisest reaalsusest, millel on tõsised psühhopatoloogilised tagajärjed.

Tarnas arutleb edasi, et kui me asendame eespool toodud neljas oletuses ema maailmaga ja lapse nüüdisaegse inimesega, jõuame meie enda kosmoloogilist positsiooni kirjeldava topeltlõksuni: 1) kuivõrd suhe maailmaga on eluliselt oluline, peab inimene suutma selle olemusest õigesti aru saada; 2) inimmõistus saab maailma olemusest pidevalt vastuolulist informatsiooni, nii et tema sisemine psühholoogiline ja spirituaalne taju ei klapi uusaegse teaduse esitatud metainformatsiooniga; 3) postkantiaanlikus epistemoloogias ei jõua inimene kunagi vahetu kontaktini maailmaga; 4) inimene ei saa eksistentsiaalselt maailmast lahkuda. Tarnase sõnul on meie olukord Batesoni lapse omast siiski palju lootusrikkam, sest me oleme täiskasvanud, kes on võtnud teatud tunnetusteoreetilised alusoletused omaks vabatahtlikult – need oletused on aga võimalik ümber vaadata.

Epistemoloogia ehk tunnetusteooria on üks filosoofia põhidistsipliinidest, mis käsitleb teadmiste hankimise viise ja võimalikkust, teadmiste suhet reaalsusega, teadmiste allikaid ja meetodeid. Eesti Entsüklopeedia toob välja epistemoloogia kolm traditsioonilist küsimust: „Mida on võimalik teada?“, „Kuidas on võimalik eristada seda, mida üksnes arvatakse teadvat, tõsikindlast teadmisest?“ ja „Mille alusel on võimalik otsustada, et üks veendumus on rohkem põhjendatud kui teine?“.

Kuivõrd „Õhtumaa vaimu passioon“ avaldas mulle põhjapanevat mõju, siis oleme Tähenduse teejuhtides epistemoloogiliste probleemide juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Viimati tulid need jutuks Kyriacos Markidese („Vaikuse mägi“; TT#30, 4.23) ja David Lorimeriga („Ida ja lääs“; TT#31, 5.23). Viimane tõi oma intervjuus sisse 13. sajandi frantsiskaani teoloogi püha Bonaventura kolme silma kujundi: „Bonaventura sõnul on meil meelte silm, analüütiline silm ja kontemplatiivne silm.“ Markides viis samas kontekstis jutu vene juurtega väljapaistvale USA sotsioloogile Pitirim Sorokinile. „Sorokin väitis, et me saame maailmast teadmisi kolme teed pidi: meelte (teadus), intellekti (filosoofia ja matemaatika) ning intuitsiooni kaudu. Ta oli seisukohal, et läänes on kõrgelt arenenud esimesed kaks – empiirilised teadused, filosoofilised õpetused, matemaatika, loogika jne –, ent kolmas on täiesti unarusse jäänud. Sorokin rõhutas vajadust integraalsete teadmiste või integraalse tõe järele, mis võtaks arvesse kõik kolm teed.“

Tänases intervjuus Greenwichi Ülikooli psühholoogia kaasprofessori David Luke’iga kerkis püha Bonaventura nimi üles koondava (convergent) ja hargneva (divergent) mõtlemise kontekstis. „Koondav mõtlemine on seotud püha Bonaventura meelte ja analüütilise silmaga, see kaalub erinevaid tõsiasju, valib olemasolevate variantide seast parima jne. Hargnev mõtlemine on seevastu Bonaventura kontemplatiivse silma pärusmaa, see toimib introspektiivses unenäotaolises seisundis, kus verbaalsete mõistete selged piirid hajuvad ning esiplaanile kerkivad kujutluspildid ja nägemused. Selles hämaruses võivad vanad mälestused ja ideed kombineeruda uuel ja lootusrikkal viisil,“ ütleb nii lääne kui põlisrahvaste psühholoogiaga põhjalikult tutvunud Luke meie tänases intervjuus.