Laurits Leedjärv: kosmiline eneseimetlus

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Nartsiss on kaunis lill, mida on peetud nooruse, rõõmu ja õnne sümboliks. Nartsissi nime seostamine müütilise imeilusa noormehe Narkissosega annab meie varakevadisele õieilule ka süngema alatooni. Teine ja võib-olla usutavam versioon nime päritolust – et see tuleneb kreeka sõnast ναρκάω, mis osutab kangestumisele või tuimestumisele – näitab samuti nartsissi vastuolulist loomust. Eks ole nii ka nartsissismiga. Teatud tagasihoidlikus koguses on see igaühe isikuomaduste loomulik ja ilmselt hädavajalik osa, mis tagab adekvaatse enesehinnangu ja enesest lugupidamise. Seda piiri ületades võib nartsissism muutuda alandavaks ja hävituslikuks, lausa patoloogiliseks.

Sigmund Freud leidis, et igas inimeses leidub loomulik sünnipärane nartsissismi element, mis aja jooksul teiseneb lugupidamiseks ja armastuseks teiste inimeste vastu. Iga laps teeb läbi enesest teadlikuks saamise protsessi. Mäletan, kui minu poeg oli umbes kolmeaastane, siis vanematena kutsusime teda ikka vahel kõikvõimalike hellitusnimedega à la meie kukununnukene. Ühel hetkel deklareeris poeg otsustavalt: „Mina olen mina.“ Ta hakkas mõistma, et maailmas leidub üks ainulaadne isiksus, „mina“, kes peab kuidagi suhestuma teiste isiksustega.