Kaie Metsla: kaks teineteise ümber põimunud tsesalpiiniat

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Oli vihmane suvepäev. Vedelesin voodis ja lugesin William Sommerset Maughami raamatut „Kuu ja kuuepenniline“. See lugu seob fakte prantsuse kunstniku Paul Gauguini eluloost ja Polüneesia saarestiku imelisest loodusest. Raamat taaselustas mälestused mu enda millenniumivahetuse seiklustest Tahitil ja Bora Boral. Teose peategelane maalikunstnik Charles Strickland oli börsimaaklerina leiba teeninud kogu oma senise elu. Keskeas loobus ta aga ootamatult senisest majanduslikust kindlustundest, lahkus kodust ja pühendus jäägitult maalimisele.

Maugham kirjutab, et tal oli peategelase portreteerimiseks mitu erinevat viisi. Ta oleks võinud näiteks kirjeldada Stricklandi ebatavalist huvi joonistamise vastu juba poisikesepõlves. Lisada veel, et range isa tõttu, kes nõudis, et ta endale ise elatist teeniks, jäi tal see huvi rahuldamata. Ta oleks võinud ka rõhutada peategelase rahulolematust oma kitsa ja piiratud eluga ning hoida lugejat pinges Stricklandi pideva siseheitlusega börsimaakleri kohusetunde ja ohjeldamatu kunstikire vahel. Samuti oleks ta võinud illustreerida oma lugu ebarahuldava koduse õhkkonna või mõne nooruspõlve armulooga, mis süütas ammu loitnud tulukese võimsaks lõkkeks ning pani Stricklandi kodust lahkuma.